Jaanus Remm – ökoloog, kelle töö on aluseks suure taristu insenerile

Loodust õpitakse tihti tundma alusteaduste, nagu bioloogia, ökoloogia ja georaafia kaudu. Need distsipliinid omaette ei paku pärast kooli lõpetamist palju rakendust, mida tänapäeva maailmas või tööturul nõutakse. Miski jääb puudu ja seda on juhtunud mitme miks.ee tarbeks intervjueeritud inimesega.

Jaanus Remm on ökoloog, kes tegeleb teadlasena metsloomade kaardistamisega, selgitades nende elupaikade ja rändekoridoride paiknemist. Alusteaduse tulemuste põhjal pakub ta aga oma ettevõtte Rewild kaudu taristu arendajatele lahendusi, mis leevendaks metsloomade ja liikluse konflikti. Looduskaitses on tegu tänuväärt tööga meie elurikkuse hoidmiseks, kuid taristu arendaja jaoks on sageli veelgi otsustavam liiklusohutuse argument.

Kui suur on tellimus Rewild’i lahendustele?

Rewild on ülikoolist välja kasvanud 5-aastane ja 5 töötajaga looduskaitsetehnoloogia ettevõte, millele Jaanus on end kõige naha ja karvadega ära andnud. Selles ettevõtmises tegutsejaid ühendab bioloogia taust, mis aitab nende peamist uuringuobjekti – metslooma – mõista.

„Meie esimene ülesanne on kirjeldada, millised on näiteks planeeritava maantee ja looduse vahelised konfliktid. Teiseks vaatame asukohas täpsemalt, kus on see konflikt kõige teravam. Kui trassil on elupaiga tuumik või rohekoridor, leiame kohad, kus loomadel on kõige olulisem teisele poole teed pääseda. Seejärel leiame koostöös inseneridega täpsed lahendused, mis loomad teest üle või alt läbi aitaks.“

Rewild’i tooteks võibki nimetada geoinfo mootorit, mille eesmärk on populatsiooni asetsemise ja liikumise arvutus. Siis tuleb leida klient, kellel seda vaja läheb ja kes selle põhjal projekteerimise tulemuse paremaks teeb. Kui raske on suure taristuobjekti tellijat lahenduse vajalikkuses veenda?

„Seadusandlikud ranged keskkonnanõuded on küll olemas, aga meile töö siiski niisama kätte ei jookse. Peame ise teavitama taristuobjektide tellijaid ja planeerijaid nende lahenduste vajalikkusest. Enamjaolt taanduvad otsused ikkagi majanduslikele argumentidele. Kui kõrvutada maanteel metsloomadega toimuvad liiklusõnnetused ja nendega seonduvad kahjud vastava loomade ülepääsulahenduse hinnaga, siis tuleb sageli välja, et ökodukte polegi liiga palju.“

Rewild on seni aidanud planeerida ja projekteerida 400 kilomeetrit maanteid ja raudteid. Tellijate seas on kogetud palju skeptilisust, mis pole teadlase väljaõppega inimesele just võõras lähenemisviis – eluterve skepsis (kahtlemine) on teadlase oluline töövahend. Samas on Jaanuse sõnul Rewild’i hiljutine töövõit kindlasti inimeste kasvanud mõistmine, et loodust hoidvaid lahendusi on päriselt vaja.

Kas teadlase kohus on teha midagi ekstra?

„Tunnen ökoloogiat, aga tegutsen maanteeinseneeria vallas. Kuna me oma teenuse eest ka raha küsime, siis tähendab see teistpidi, et võtame ka vastutuse kvaliteetne tulemus tagada.“

Tundub loomulik, et ühel vanemteaduril on kasulik teha lisategevusi, et mitte oma eriala sulgu kinni jääda. Kitsalt ühe valdkonna spetsialist võib end leida valiku eest, kas arendada uusi külgi ja teha ise palju erinevaid asju, või leida enda ümber spetsialistide meeskond, kes terviklahenduse välja töötaks. Jaanuse mõttekäik ei kalluta raskust ühte „õigesse“ otsa.

„Minu soovitus oleks hoida meel avatuna ja püüda mõista teisi valdkondi. Samas ei pea ise olema mitmes asjas spetsialist. Pideva ümberõppimise ja laia spetsialiseerumise mure on see, et ei õnnestu head vilumust saavutada ühelgi alal. Teadus on nagu pähkel, mis pealt paistab kuiv ja krõbe (teate küll, “kuiv teadus”), aga pealispinnast läbi hammustades saad teada, et sees on mahlakas sisu. Selleks, et teaduses selle erutava tuumani jõuda, on vaja rohkem pühenduda, kui mõnes teises valdkonnas.“

Teise suunava mõtteharjutusena toob Jaanus välja ilusa kolmeosalise jaotuse. Igaühel on võimalus olla passiivne, reaktiivne või proaktiivne käituja. Passiivne inimene on osavõtmatu vaatleja. Olles reaktiivne, tegutsed selle põhjal, mida teised on juba teinud ning nii ei ole sa kunagi juht. Proaktiivne käituja on aga see, kes võtab probleemi käsile, kuna ta sellesse usub ja loob ise tuleviku maailma.

Teema läks hetkel juba maailma muutmisele, kuid selle kõrvalt selgub, et Jaanuse usk suurtesse, aateliselt laetud megaeesmärkidesse ei ole ühene.
„Meil on suuri probleeme, mis lahenevad ainult siis, kui me võtame need väikeste tükkide kaupa ette ja teeme need asjad ükshaaval korda. Ka globaalsetes probleemides otsustab lõpuks see, kui palju me üksikute igapäevaste tarbijate ja tootjatena suudame paremini teha. Valitsuste määratud või ühiskondlikult kokkulepitud regulatsioonid ja piirangud sunnivad meid mõnd reaalset probleemi tunnistama ja ütlema endale, et teeme siis paremini, aga lahendused koosnevad lõpuks siiski väikestest asjadest. Huvitav, et väikeste probleemide lahendamine on teinekord keerulisem, kui suurte eesmärkide seadmine.“

Jah, inimene tarbib lõpuks vaid seda, mida tal on võimalik tarbida ja arukaks tarbimiseks võimaluse loomine on suur väljakutse.

Päris OMA asjal on eraldi väärtus

Kui teadlane kirjutab projekte, siis on tegemist omamoodi müügitööga, oma pakkumise esitamisega. Pahatihti ei rakenda selline tegevus teadlast selles, milles ta tõeliselt hea ja väärtuslik on – saada maailma kohta teada midagi fundamentaalselt uut.

„See on üks parimaid tundeid, kui tunned ära, et oled ISE esimest korda maailmas uue põhimõttelise teadmiseni jõudnud. Pealiskaudsuses võib olla lihtsalt tajuerutus. Aga püsivat rahulolu loob see, kui oled asja kallal piisavalt töötanud, et see oleks päris OMA. Selline asi saab tekkida ikkagi ainult siis, kui hüppad kaldalt vette ja hakkad käsi ja jalgu liigutama, et teisele kaldale välja jõuda.“

Näide Jaanuse suurest leiust on arvutuslik meetod populatsiooni tuumikute ja levikukoridoride määramiseks. See on ilmselt üks neist asjust, mis on nagu kõva koorega pähkel. Kõlab esialgu paberil igavalt, kuid piisavalt kaua asja kallal pusida hakkab mahlane sisu välja tilkuma.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Jonas Nahkor ja Jaanus Remm (erakogu)
Avaldatud: 12.11.2018