Margus Palolill – sisimas ma leian, et see on õigem ja kestvam

Marguse juhendamisel sain mina esimese kogemuse sellest, kuidas palkmaja nurkadest kokku käib, ehk õppisin palkidele vara ja vajalikke tappe tegema. Esimesed katsetused olid aeganõudvad ja vajasid väga pingsat mõttetööd. Erinevalt enda kogemustest üldehitusel polnud võimalik oma vigu paari lisakruviga korda seada või lohaka tulemuse korral „midagi vahele lasta“. Iga palk on erinev ja tehtud vigade parandamine aeganõudev.

Ehitajakogemus kasvab õpingute jooksul

Oma haridusteel on Margus kokku puutunud keskkonnatehnoloogia, geoloogia ja aiandusega. Kõigil aladel on ta kooli lõpetanud ja ühel hetkel mõelnud ka teadusmaailmas geoloogia valdkonnaga edasi tegeleda, aga ülikooliaegne kõrvaltöö - laastukatuste peale löömine - tekitas huvi vanade hoonete vastu. Bakalaureusetöö tarbeks uuritud saviehitised ja ehitusobjektidel nähtud puitehitised süvendasid huvi puutöö vastu veelgi.

See huvi päädis palkmajaehituse ettevõttes õpipoisi rollis alustamisega. Sellel alal kasvas ta aastate jooksul aga oskajaks meheks, kes võib palgist oma koduhoovi nii sauna kui ka eluhoone püsti lüüa.

Kui elu lõpuks sellisesse suunda meelitas, siis kui kasulikuks võib pidada ülikoolis teistsugustel erialadel veedetud aastaid?

„Kooli kõrvalt töötades läks nii, et puu- ja palgitöö haaras mind enda võimusesse. Ülikoolis õppimine ei andnud mulle puutöö ega ehituse eriala aga kindlasti andis see mulle võime rasketest ülesannetest aru saada ning järjepidevuse, töövõime ja maailmapildi. Väga oluline on sotsiaalne pool – see andis mulle samu väärtusi ja mõttemaailma jagavad sõbrad.“

Samas näeb Margus tagasi vaadates, et küllap oleks erialastest õpingutest kasu olnud.

„Ma praegu ei häbene seda öelda, et ma õppisin palkehitust töö käigus ning peenema puutöö olen puhtalt ise õppinud. Erialane alusharidus oleks mulle kindlasti abiks olnud. Lisaks väiksematele tegijatele on Eestis kaks arvestatavat kooli, kes pärandehituse valdkonda katavad – Hiiumaa ametikool ja Viljandi kultuuriakadeemia.“

Kui koolitumisest rääkida, siis tänaste tööülesannete täitmise kõrvalt leiab Margus aega, et juhendada Vanaajamajas just selliseid palkmajaehituse kursuseid, nagu ma sissejuhatuses kirjeldasin.

„Vanaajamajaga ühinesin ma 2009. aastal ja olen seal aidanud palkehituse kursusi käivitada ja arendada. Ettevõtmise siht on seda niiöelda kaduvat kunsti säilitada ja õpetada traditsiooniliste materjalidega traditsioonilist ehitamist.“

 Miks väärib vana ehituskunst ülal hoidmist?

Selgituseks eelnevalt läbi lipsanud väljendile, justkui tegu oleks kaduva kunstiga ütleb Margus järgmist:

„Palkmajaehitus ei kao ilmselt kuhugi ja viimastel aastatel on isegi tootmine veidi kasvanud. Kaduv kunst on ta selles mõttes, et tööstus liigub pikas perspektiivis pigem element- või moodulmaja poole - rihitakse efektiivsust.“

Kuid miks siis mitte kaasa joosta sellesama tööstuse suunaga ja teha asja nii, nagu oleks tõhusam ja kestvam? Või kas „moodne“ tähendab koheselt ka pikaealisust?

„Ma pean käed üles tõstma ja ütlema, et see on minu arvamus, mul ei ole tõenduspõhist selgitust taga, miks vanamoodi või käsitsi tehtud asi võib parem olla... “ hoiatab Margus juba ette, ning jätkab: „...aga ma saan oma kogemusest öelda, et kui moodsad asjad lagunema hakkavad, siis on nad koledad ning neid ei ole võimalik ega tihti mõistlik üldse parandada.“

Sadu aastaid läbi proovitud lahendused on katse-eksituse meetodil saanud võimaluse end rohkem tõestada, kuid ka tänapäevane lahendus võib tõepoolest olla hea insenermõtlemise tulemus. Oluline on ka inimese side töö ja selle tulemusega.

„Traditsioonilisel viisil ehitamine on mulle hingelähedane. Võib-olla ma alati ei oskagi mõistuslikult või teaduslikult põhjendada, miks ma mingeid töövõtteid kasutan ja võib-olla ei olegi sellel vahet. Aga see teeb mu hinge rõõmsaks ja kuni leidub kaasamõtlejaid ja neid, kes seda minult tellivad, olen ma õnnelik. Sisimas ma leian, et see on õigem ja kestvam.“

Kui Vanaajamaja korraldab rahvusvahelisi kursuseid ja seal oma töömeetodeid välismaalastele tutvustab, tekitab see tihtilugu imestust, kuivõrd palju saab ära teha, kasutades lihtsaid tööriistu ja lihasjõudu.

„Ei olda harjutud sellega, et midagi tehaksegi puhtalt käsitsi valmis. Mingid asjad on kindlasti jäädavalt kadunud tänu moodsale tehnoloogiale. Me oleme harjunud, et käsisae ostame poest ja lõikab kaua lõikab – teritada teda enam ei saa. Aga see ei olnud alati nii.“

Palkmajaehituse on Margus tänaseks asendanud omaenda töökojas peenema puidutöö tegemisega.

„See, mida ma praegu töökojas teen, tulenes ühtpidi vajadusest ennast arendada ja teisalt sellest, mida mul majapidamises läks vaja. Ma nägin asju ostes ja tellides palju kvaliteediapsakaid.“

Viimase kümne aasta jooksul levinud maine taustal on Margusel tekkinud arvestatav tellimuste järjekord. Selleks, et teha asja hästi, on ta hetkel tundnud end mugavalt omapäi toimetades.

„Ettevõtjana ei ole mul ambitsiooni suureks kasvada – ma leian, et siis on tulemit raske kontrollida. Ma pigem teen üksi ja rõhun kvaliteedile.“

Meie ajalooline mälu on hinnaline

Ma kiusan vestluse jooksul Margust paaril korral mõttega, et vana alalhoidmine ei pruugigi olla nii kasutu ja ehk avalduvad meie ajaloolised oskused ühel hetkel tarkusena, mitte kasutu hobina.

„Eestlasele ei ole ebanormaalne vikatiga heina teha ja saadakse ka lehma lüpsmisega hakkama. Mina tean hoonet, mis on veel 80-ndatel käsitsi meetodil üles raiutud. Need oskused ei ole ehk enam küll otseselt lihastes, aga nad on olemas „lihasmälus“, mis kiirendab nende kasutusele võttu. Väga õige on korraldada käsitsi heina niitmise ja lehma lüpsmise õppepäevi ning eks me Vanaajamajas  proovime ka täpselt seda teha, et nüansid ja peenteadmised ikka püsiksid. Kui jääb alles ainult see „suur teadmine“, siis tundubki, et kõik käsitöö on raske ja tehasevärk on lihtsam.“

Seda kõike, mis on meie jutu teemaks, oleks imelik rääkida moodsas kontorihoones. Intervjuu viisin läbi ligi 100-aastases Setomaa palkmaja köögis, kus paljad palkseinad kannavad aja jäljest tunnistust. Maal elamine on Marguse valik.

„Mulle ei meeldi kiirustamine ja tempo tegemine, mis vähegi suuremates linnades valitseb. Siin loeb see, mis on sinu prioriteedid. Mul on mustikale minna 50 meetrit. Mul on kukeseenele minna 50 meetrit...“

 

Tekst ja fotod: Jonas Nahkor
Avaldatud: 08.10.2020