Mari Allik – kosmosetööstuses on katsetamist veel küllaga

Üks minu hea tuttav töötab Tõraveres Tartu Ülikooli Observatooriumis ning vedas mind hiljuti sealsele majatuurile. Kui see mõnetunnine käik lõpule jõudis, jäi jutt kuidagi sinna pidama, et ma võiksin teha ametiloo ühe noore inseneriga, kes nende majas katselaboris satelliite testib.

Artikliga ehk selgub, mis kiskus tolle noore inimese, Mari Alliku, sellesse kosmosemaailma kuumkohta tööle. Ning mitte teoreetilisele tööle, vaid kättpidi inseneriametisse.

Satelliidile kehtivad väga kõrged kvaliteedinõuded

Kui kosmosesse saadetud satelliidi peal mõni komponent üles ütleb, siis on ilmselge, et seda ei saa ka parandada. Kanderaketis, mis masinaid orbiidile viib, tekivad säärased põrutused ja vibratsioonijõud, millesarnaseid me maistes tingimustes nimetaks avariiolukordadeks.

Mari peamine töö on võtta satelliidiga klient enda käe kõrvale ning aidata tal testida selle vastupidavust põrutustele, vibratsioonile, temperatuurile ja kõrgvaakumile. Selleks disainitakse rakis konkreetse seadme testimiseks ning labori insener peab looma need ekstreemsed tingimused, milles klient soovib oma seadme toimimist jälgida. Tööd saadavad ootamatused.

„Üks klient arendas sateliite hoidvaid kanderaketi korpuseid. Neil tuli alles viimasel katsel välja üks suur viga ning luuk, mis pidi kinni püsima, läks lahti. See oleks võinud päris kanderaketi küljes tekitada miljonite väärtuses kahjusid.“

Viimane katsetus, mida Mari enne minuga vestlemist korraldas, oli aga hoopis elektroonikaettevõttele. Nad testisid kümmet seadet, millest kolm põrutuse ja vibratsiooni tingimustes ei töötanud. Nende näidete ja lugude põhjal selgub, et tegu on täiesti ebarutiinse tööga.

„Laboris on palju seadmeid, mis vajavad tarkvara. Koguaeg peab pythonis (programmeerimiskeel) midagi lahendama. Seadmed lähevad kogu aeg ka katki ja see pole nii, et mina lõhun neid pidevalt. Lihtsalt tekib selliseid ootamatuseid, kus näiteks kaks samasugust andurit kõrvuti üksteist ära rikuvad ja me ei saa tükk aega aru, miks nad seda teevad. Ükski tööpäev ei saagi olla samasugune, kui just ei ole vaja 3 päeva järjest dokumente koostada.“

Jah, dokumendid... Selleks, et katsetulemusi saaks esitada tõestena, tuleb käsikäes tehnilise toimetamisega täita ka terve hulk protokolle. Ilma selleta ei vastaks labor oma kvaliteeditasemele. Kui ESA (European Space Agency) kvaliteedijuhi sõnu uskuda, siis on nende Tõravere laboris koos üsna ebauniversaalne kompetents.

„Öeldi, et meie laboris on bussi alla jäämise faktor 1. See tähendab, et kui üks meist bussi alla jääb, laguneb labor koost. Ku keegi võtaks teise töö üle, peaks teda kohe koolitama, sest seadmed muutuvad ja täienevad pidevalt.“

Mari maandumine oma lemmikule töökohale

Mari kasvas üles isaga, kes on raadioamatöör ja sealt kasvas tema tahtmine samu asju osata. Pärast keskkooli õppis ta esialgu lennuakadeemias side- ja navigatsioonisüsteemide käitamise erialal. Selles koolis valis ta tarkvaraarenduse suuna. Juba 2010. aastal, üsna programmi alguses, sai sõrm antud juba ESTcube-1 tiimile.

„Ma ei osanud esialgu midagi tehnilist, kuid rakendasin ennast veebilehe pidamises ja katseprotokollide koostamisel. Hiljem tegin ma oma esimese elektroonikaarenduse selleks, et liigutada täpsemini suurt paraboolantenni ning see parandas oluliselt ESTcube-1 satelliidiga suhtlemist.“

Selle arenduse tegi ta juba magistrandina Tartu Ülikooli arvutitehnika erialal õppides. Mari otsustas juba Lennuakadeemias õppimise ajal, et soovib jätkata tööd Tõraveres, kosmosele lähemal. Lähim tee oma eesmärgi saavutamiseks oli sel hetkel arvutitehnika õppimine. Nüüd saab samas ülikoolis õppida ka kosmosetehnoloogia suunal.

„Arvutitehnika erialal sain ma lõpuks teada, kuidas tarkvara ja riistvara kokku käivad. Praegu pole tunnet, et ma oleks midagi ära õppinud, vaid alles siin ma pidevalt päriselt õpin. Ma olin muuseas ka esimene tüdruk, kes lõpetas arvutitehnika magistrantuuri.“

Mina ka ei saa teada, mis on Mari unistus edaspidiseks, aga jutt käib mingist start-upist...

„Esimesed paar ettevõtet, mida inimene teeb, on tõenäoliselt sellised, mis ei lähe edasi. Mul on idee olemas, aga ei taha seda ära rikkuda.“

Igastahes kui Tõraverest kuhugi edasi liikuda, peab see tema sõnul olema väga läbimõeldud, kuna praegusel töökohal on tõesti hea töötada.

Jäävususkumus on kole asi

Hariduses tehakse palju juttu sellest, kuidas 21. sajandi üks võtmeoskus on „probleemide lahendamine“. Seda sõnapaari kasutab ka Mari, kui ma küsin, missugusest kogemusest oleks tal kõige rohkem kahju end ilma jätta.

„Koolis on justkui tore ja rahulik olla, kui kodutöö on tehtud, esitad ära ja saad hea tulemuse. Siin tööelus näed, et sulle tuleb probleeme, mida päev varem ei osanud absoluutselt oodata. Siis pead sa minema toore alginfo, kasutusjuhendite, teadusartiklite juurde. Järjest rohkem inimesi on ametites, kus lahendust ei olegi veel valmis kujul olemas. Selliseid olukordi tänases koolis peaaegu ei harjutatagi.“

Kõlab keeruliselt ja väljakutsuvalt. Samuti paistab ülejõukäiv väga kalli kosmosetehnika laboris testimine. Kuid see on tegelikult just üks selline amet, kuhu lahtiste käte ja peaga inimene suuremate kogemusteta maanduda võib.

„Inimene, kes on vinge CV-ga, ei pruugi üldse olla nii hea inimene sellele tööle, kui kogemusteta, aga õige suhtumisega inimene. Kui sa teed midagi, mis sulle meeldib ja sa teed seda hästi, siis saab sellest ju ainult head sündida! Osad vaatavad ka minu tööd ja mõtlevad, et see on jube keeruline teadus. Ning paljud kasvatavad endas uskumuse, et neil ei ole mingit oskust või annet. Siis nad jäävadki seisu, kus neis seda ei ole.“

Kui keegi arvas, et kosmosetööstuse valdkonnas on kõik juba tehtud ja proovitud, siis minu jutukaaslane rõhutab, kui vale see oli. Tohutult palju on veel teha. Eestis on õnneks olemas üks väga hea koht, kus katsetamist jätkata.

 

Tekst: Jonas Nahkor
Fotod: Mari Allik, erakogu, päisepilt: Casey Horner, Unsplash
Avaldatud: 28.02.2020