Väätsa Põhikooli noored pürgivad kosmosesse

Tekst: Madli Leikop; Fotod: Väätsa Põhikooli Kosmoseprogrammi fb

Kui kuuled, et ühel Kesk-Eesti väikesel põhikoolil on oma kosmoseprogramm, siis pead seda esialgu heaks naljaks. Või siis mõtled, et ju meisterdavad algklassides papist kuukulgureid ja mängivad kosmonaute. Aga kui kuulad-vaatad lähemalt, mida teevad Väätsa Põhikooli kaheksa õpilast ja nende füüsika- ning töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Jonas Nahkor, siis tuleb tunnistada, et on jah koolil oma kosmoseprogramm.

Tõsi, kosmos on siinkohal küll veidi liialdavalt öeldud, sest teadusprojekti katsevahend, heeliumiga täidetud ja sensoritega varustatud suur õhupall jõuab lõpuks 30 kuni 35 kilomeetri kõrgusele ja see veel kosmos ei ole. „Mulle meeldib öelda, et jõuame kosmose piirile, õpilastele jälle, et kosmosesse ja teeme kosmoseprogrammi, on suupärasem ja põnevam,“ sõnab Jonas Nahkor.

Miks te sinna üldse pürgite? „Kosmoseprogramm algas sügisel 2017, aga mõtet sellest veeretasin juba aasta enne. Idee, et õpilased lasevad heeliumiga täidetud õhupalli kõrgele üles, oli mulle ja kooli direktorile tuttav, aga tahtsime teha midagi teistmoodi,“ selgitab Jonas Nahkor. „Hästi lihtne versioon oleks olnud, et saadame palli üles ja paneme kaamera külge. Aga praegu on meil raadiosidega õhupall, mis saadab igasuguseid huvitavaid andmeid Maa peale ja me saame katseid ka teha väikese pardaarvuti käskluste kaudu. Ehk meil on teadusprojekt, kus osaleb kaheksa 7. kuni 9. klassi õpilast.“

Kõik andmed, mida anduritega katse käigus kogutakse, peavad olema infotehnoloogia abil Maa peale edastatavad

Koolijuht osaleb kosmoseprogrammi ettevalmistustes sellepärast, et on programmeerimisel toeks ja 8. klassi õpilane Anu Agnes Kerge on kosmoseprogrammis sellepärast, et esiteks tundus asi huvitav ja teiseks köidab teda programmeerimine. Kõik andmed, mida anduritega katse käigus kogutakse, peavad olema infotehnoloogia abil Maa peale edastatavad: „Programmeerimisega tegelen alati, kui on projektigrupi kokkusaamine ja kui direktor ka kohal on, tema on tugiisik. Oleme jõudnud sensorid ja GPSi tööle panna, arvuti edastab Maa peale oma asukoha. Spetsiaalselt programmi tarvis ei ole ma pidanud õppima, natuke tuli uurida Rasberry Pi-d. Olen varem omal käel programmeerimist õppinud ja uurinud,“ ütleb Agnes. „Üks osa grupist tegeleb füüsikalise poolega, teine programmeerimisega ja kolmas meediasuhtluse ning stardiürituse ettevalmistusega.“

Jonas Nahkor kirjeldab baaspaketti, mis on kosmoseprogrammi aluseks: suur heeliumit täis latekspall, mis tõuseb üles. Pallile saab külge panna pool kilo kuni kilo kandamit. Esmalt kaamera, sest visuaalne pool on õpilaste teadusprojektis oluline. Et kaamera pärast maandumist ka üles leitaks, on lisatud GPS-moodul, mis annab oma asukohast ühe mobiilisõnumiga teada. Lisaks on juurde pandud pardaarvuti ja sinna külge temperatuuri- ja õhurõhuandurid, et oleks aru saada, mis pardal toimub. „Koos andmeside poolega on paketi maksumus kuskil 800 eurot, aga see, kui palju aega kulub arenduseks, on muidugi hindamatu,“ sõnab Jonas. Ja et asi oleks tõsiselt pilku- ja tähelepanu püüdev, siis on palliga kaasa pandud üks säraküünal, mida õpilased proovivad väga hõredas õhus, atmosfääri piiril süüdata. Ehk siis maailmas (või vähemalt Eestis) kõige kõrgemal süüdatud säraküünal!

Seni ei ole pall starte teinud, küll on tehtud rida katseid. Näiteks mullu novembris oli esimene välikatsetus: õpilased täitsid õhupalli heeliumiga ning mõõtsid selle tõstejõudu ja ümbermõõtu vastavalt heeliumi kogusele pallis. Oktoobris aga jälgiti Rapla lähistel Keavas, kuidas saadavad oma heeliumipalli kosmosesse kosmoseprogrammi teadlased Tallinna Tehnikaülikoolist. Pall saadeti koos kaamera, raadiosüsteemi, langevarju ning muu vajalikuga lendu, kaasas ka Päikese asukoha andur, mida teadlased kavatsevad päris satelliidi küljes kasutada. Katse küll 100% ei õnnestunud, sest side palliga katkes, aga õpilastel oli palju vaadata ja kasulikku infot kõrva taha panna. Hiljuti testisid noored Tallinna Ülikooli plasmalaboris, kas säraküünal vaakumkambris põleb, ning katse oli edukas.

Väätsa Põhikooli kosmoseprogrammi tipphetk on 29. märtsil. Toimumiskoht on samas koolimaja kõrval. „Stardisündmus tuleb päris suur asi. Tehnikaülikool teeb sama sündmuse raames oma stardi ka, kokku saab väikese teadusfestivali. Kõik on samade õpilaste teha, kes on kosmoseprogrammi liikmed. On need, kes tegelevad füüsika poolega, kuidas kosmoses säraküünal süüdata, mis on meie reisi nael. Siis on see osa, kuidas andmed Maa peale saata ja kokku koguda ehk programmeerimine, ja siis on sündmuse korralduslik pool,“ sõnab Jonas Nahkor.  

Agnes loodab programmist saada kogemusi ja uusi teadmisi ning osaleda huvitavas asjas. Kas see tähendab, et tulevikus võiks kosmonaudiks hakata? „Programmeerimine meeldib mulle endiselt, aga kosmonaut olla tundub ka päris huvitav.“  

„Peaasi et õpilane, kes osaleb, tunnetaks, et ta saab kaasa sellised teadmised, mis teda rikastavad. Paberil eesmärk on küll see, et tahame süüdata säraküünla ja teha maailmarekordi, aga minu kui õpetaja eesmärk on, et iga õpilane tunneks ennast protsessi juures kasulikuna,“ selgitab Jonas Nahkor. „Püüame kosmoseprogrammi sidustada üldõppetöösse, see projekt ei ole ülejäänud koolielust eraldi seisev asi. Kasvõi tööõpetuses olen seletanud paljusid asju lahti just kosmoseprogrammiga seoses: kui pall läheb kosmosesse, siis ta teeb seal selliseid asju, nüüd tunnis on ka vaja teha nii ja nii. Ja oleme tundides õhupalli jaoks vajalikke detaile ehitanud. Füüsikas on 9. klassil elektri teema, kasutame palju näiteid oma kosmoseprogrammist. Samad õpilased on programmis ja tunnis, nad ise juba selgitavad teistele, mis toimub.“

"Kui ma näen, kuidas noorte silmad kosmoseprogrammis tegutsedes säravad, siis see on kõige olulisem"

„Kui kõik õnnestub, siis ma olen väga uhke. On uhke öelda, et olen kosmoseprojektiga seotud. Siis saame teistele koolidele ka õpetada,“ unistab 8. klassi õpilane Anu Agnes Kerge.

Jonas Nahkor on koolis seotud ka ettevõtlusõppega ning tema arvates on kosmoseteema ideaalne valdkond, kus õpilasfirmat teha. „Õpilased õpivad oma firmasid tegema ning teenust müüma. Me tegutseme TTÜga koos. Mida noored siin katsetavad ja teevad, on oluline sisend TTÜ teadlastele, kes tahavad katsetada oma satelliidijuppe. Nende jaoks on tülikas minna kuskile põllule heeliumõhupalli taevasse saatma, et testida näiteks Päikese asukoha sensorit. Tulevikus on võimalik saata teadlaste eest asju ise testimisse ja kui saame hästi hakkama, saamegi teenust müüa. Kõik tuleb muidugi hästi läbi mõelda,“ on õpetaja mõtetega juba kaugemas tulevikus. „Igal nädalal, kui oleme ühe või teise asjaga lõpule saanud, on see väike õnnestumine. Me ei tegutse erasektoris, kus lõpuks peab kõik 100% õnnestuma. Kui ma näen, kuidas noorte silmad kosmoseprogrammis tegutsedes säravad, siis see on kõige olulisem. Aga muidugi soovime kõik, et pall 29. märtsil lendu läheks ja alla ka tuleks.“