Kohtumine astronaudi või tavalise uudishimuliku inimesega?

Kes me inimestena oleme? Uudishimulikud olendid, kelle huvi ja avastamisjanu ei tundu kunagi lõppevat. On olemas nii palju huvitavaid paiku, mida igaüks meist oma elu jooksul avastada soovib. Miskipärast kui kohtume kuulsuste või aktiivsete inimestega, eeldame kohe, et nad on meist n-ö tavalistest inimestest erinevad, kuid ometi oleme kõik sisemiselt igavesti justkui väiksed poisid ja tüdrukud, kes otsivad elusaladusi ja vastuseid oma küsimustele, tänu sellele toimub ka meie ühiskonnas pidev areng. Matthias Maurer sõnas mulle nii: ,,Lapsed küsivad küsimusi, et õppida keskkonna, elu ning kõige olulise kohta. Kahjuks lõpetame küsimuste küsimise, kui saame täiskasvanuks. Lepime reeglite ja etteantud olukorraga. Mõtleme, et ei pea rohkem küsimusi küsima, sest muidu inimesed arvavad, et sa oled loll.” 

Alles hommikul kosmosefestivaliks valmistudes ja süüa tehes jõudis mulle kohale, et kohtun päris astronaudiga. Ausalt öeldes ma ei osanud midagi tema kohta oodata, sest pole ju kunagi ühtegi astronauti kohanud. Trammiga sõites nägin ülikondades saksa keelt kõnelevat rühma, kes nägid väga intelligentsed ja viisakad välja. Mõistsin, et ka nemad on samasse kohta teel. Kohvikusse sisenedes hellitas ninasõõrmeid hea tee ja koogi lõhn ning peagi oli intervjuu asukoht kohviku vaiksesse nurka määratud ning kinnituseks ära reserveeritud. Tuli ainult oodata… Inimest, kes oli väljunud meie tavapärasest maailmast kuueks kuuks, et inimkonda harivaid eksperimente sooritada, ning hiljem tagasi Maale jõudes vette plärtsatas.

Mida pidi see inimene sellel teekonnal kogema ja iseenda elu kohta mõistma? Olin nagu väike tüdruk ootamas imet, kes lõpuks ka minust üle laua toolile ilmus.

Taas kord oli tegemist pealtnäha tavalise inimesega, kes ka ise siiralt naeratades tunnistas oma huvi maailma vastu: ,,Arvan, et see on aspekt, mis viib astronaute tänapäeval edasi. Tahame ületada ette seatud piirangut, mida peetakse inimvõimete piiriks.” Avastasin enda eest aga oma eriala täieliku fänni. Intervjuu Matthias Maureriga sujus nagu jõesängis edasi voolav vesi. Astronaut ei vastanud mulle ei külmalt, tuimalt ega kuivalt. Silmade särades ja inimlikult arusaadavalt oma kogemusi kirjeldades käis ta minuga läbi oma elu kõige sürreaalsema teekonna. Mulle ei tundunud kordagi, et tegemist on intervjuuga, vaid pigem nagu vanade semude muljete jagamisega põnevast silmiavavast reisist. 

Abituriendina sel õppeaastal alustades püüdsin palju asju edaspidiseks kõrva taha panna ka iseenda eluks. Rääkisime ajaga võitlusest ning tema endagi lemmik ja mitte nii lemmik osadest oma Cosmic Kiss missiooniga seonduvalt. Jutt läbis inimlike piiride ületamise soovist kuni püüdlusteni oma unistusi ellu viia. Taas kord tuletati mulle meelde, et vigu ei tohi karta, mu sõbrad! Suureks kasvades unustame seda tihti. Piiritleme iseennast, enda unistusi ja laseme tulevikul lihtsalt endi juurde tulla, kuid nii ei muutu midagi. Millegi saavutamiseks on vaja julgust, muidugi ka õnne, aga enim lõppematut püüdlust, kui väikesed takistused meie soovitud teele ette satuvad, nagu ütles ka härra Maurer: ,,Sa ei tohiks kunagi alla anda, kui sul on ees mõni väike takistus. Taju on tähtis.”

Sain tehtud intevjuust palju mõtteainet edaspidiseks ning olen tänulik selle kogemuse eest! Minu kuumardus ka Matthias Maurerile, kes niimoodi entusiastlikult ja motiveerivalt noortele üle maailma oma kogemusi jagab. Aitäh!

 

*Pikemat artikkel intervjuud on võimalik lugeda: https://esero.ee/blog/intervjuu-astronaut-matthias-maureriga-seej%C3%A4rel-lendad-kosmosesse-ja-vaatad-alla-ning

 

Autor: Meriliis Kivimägi
Fotod: ESERO
Avaldatud: 19.10.2022