Eva-Maria Tõnson – õpingud Cambridge´i Ülikoolis on jätk suurele teadushuvile

Tekst: Madli Leikop

12.-13. aprillil toimub Tartus ERMis Õpilaste Teadusfestival, kus saab tutvuda parimate uurimistöödega, mis käesoleval aastal esitati õpilaste teadustööde riiklikule konkursile. Tegime sel puhul intervjuu 2016. aastal konkursil esikoha saanud Eva-Maria Tõnsoniga.

20-aastasel Eva-Marial on selja taga pool aastat füüsikaliste loodusteaduste õpinguid Cambridge´i Ülikoolis. Õpinguaastaid on ees ootamas veel vähemalt kolm, kui magistritöö ka seal teha, siis neli. „Füüsikalised loodusteadused on selline kursus, kus esimesel aastal on mul mitu eriala ehk siis keemia, füüsika ja materjaliteadus. Edasi tuleb valida üks neist,“ selgitas Eva-Maria. „Mind ennast huvitab kõige rohkem füüsika ja materjaliteadus, tõenäoliselt nende kahe vahel teen valiku. Füüsikahuvi on mul pikalt olnud. Kui põhikoolis loodusteaduste õppimist alustasin, siis füüsika mul kõige paremini välja ei tulnud. Aga see aine on mind köitnud, küllap mulle reaalteaduslik probleemilahendamine sobib. Võin teistel aladel ka tugev olla, aga kõige rohkem väljakutseid pakub füüsika.“

Õpingud Cambridge´is on loogiline jätk Eva-Maria Tõnsoni suurele teadushuvile: kooli ajal osavõtt pea kõigist sobivatest Tartu Ülikooli teaduskooli kursustest, edukad esinemised olümpiaadidel, osavõtt õpilaste teadustööde riiklikust konkursist Eestis ja 2016. aastal esikoht tööga „Hoonestatud alade tuvastamine ERS-2, Envisati ja Sentinel-1 tehisavaradarite andmetelt“. Aasta hiljem võitis Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane sama tööga Ameerika Ühendriikides toimunud rahvusvahelisel konkursil Intel ISEF maa- ja keskkonnateaduste kategoorias neljanda auhinna. Oma töös arendas ta välja töötlusahela, mis kaardistab hoonestatud alasid tehisavaradari satelliidipiltidelt. Uurimistöö juhendaja oli Kaupo Voormansik Tartu Observatooriumist.

Kui alguses tundub kõik keeruline, siis tuleb keerulised küsimused väikesteks tükkideks võtta ja sammhaaval vastuseid otsida, piire kompida

„Mul ei ole olnud Eestis oma koolitee jooksul kõhklust, kas reaal- või humanitaarained, kindlasti reaalained. Aga pärast 10. klassi läksin Saksamaale vahetusõpilaseks. Seadsin endale eesmärgiks õppida uus võõrkeel selgeks, millega tulin ka toime. Kui olen alati pidanud ennast reaalainete inimeseks, siis nüüd tuli keele õppimine uues keskkonnas ka hästi välja. Samas veendusin selle aasta jooksul, et huvi loodusteaduste vastu on mul väga suur. Olin harjunud Eestis olümpiaadidel käima, Saksamaal seda võimalust ei olnud, tundsin sellest puudust. Nii et kui Eestisse tagasi tulin, jätkasin reaal- ja loodusteadusliku suunaga,“ rääkis Eva-Maria. „Kooli ajal toetas mu huvi loodus- ja reaalteaduste vastu väga palju Tartu Ülikooli teaduskool ja olümpiaadid, milledeks valmistudes tuli oma teadmisi täiendada. Enda huvid läksid aja jooksul konkreetsemaks, tahtsin tegeleda iseseisvalt ülesannete lahendamisega. Aega ja panustamist nõudis ka osalemine uurimistööde riiklikul konkursil, mida korraldab Eesti Teadusagentuur. Mind köitis teadustöö tegemise juures avastamise rõõm. Kui alguses tundub kõik keeruline, siis tuleb keerulised küsimused väikesteks tükkideks võtta ja sammhaaval vastuseid otsida, piire kompida.“

Aga kuidas sa saad aru, et nüüd olen teinud ühe avastuse? „Selleks tuleb ise vaadata, kuhu oled oma töö ja uuringutega jõudnud, ning vahepeal on hea ka teistega suhelda. Kui teiste jaoks on sinu töös midagi üllatavat, siis on selge, et tööst on kasu mitte üksnes mulle, vaid ka teistele.“

Teadusega saab siduda ka vabatahtliku töö

Septembris 2017 Tallinnas toimunud Euroopa noorte teadlaste konkursi korraldamisel olid suureks abiks vabatahtlikud – 22 gümnaasiumiõpilast ja tudengit, kel keskmisest suurem huvi teaduse vastu. Teiste seas aitas konkursi kordaminekule kaasa ka Eva-Maria.

„Vabatahtlikuks sattusin tänu Ameerika võistlusel osalemisele. Teadsin, et noorte teadlaste konkurss on tulemas ning soovisin vabatahtlikuna sellest osa saada. Mõni aeg varem Tartus toimunud Euroopa Liidu loodusteaduste olümpiaadilt olin saanud positiivse vabatahtlikuks olemise kogemuse.

Vastutasin Luksemburgi Euroopa kooli, Taani ja Saksamaa delegatsiooni eest. Vabatahtlikuna tuli õpilastele ja juhendajatele korralduslikku infot edastada; kui võistlejad olid väsinud või pinges, siis tuli neid motiveerida, et nad jaksaksid pika päeva vastu pidada ning hästi võistelda.

Kõige keerulisem oli nende päevade jooksul iseenda jagamine erinevate meeskondade vahel. Lisaks tuli käigu pealt probleeme lahendada. Näiteks esimesel päeval olin lennujaamas abiks, kus lendude hilinemise puhul tuli kiiresti otsustada, kuidas korraldada külaliste transport majutuskohta.

Sellise festivali köögipool on ikka tohutu, peensusteni ma seda küll ei näinud. Kiidan ürituse korraldajaid, sest Eestis toimunud konkurss oli suur kordaminek. Julgen seda väita, sest olen erinevate riikide teadusvõistlustel varemgi osalenud.

Euroopa noorte teadlaste konkursi kahel võistluspäeval jõudsin rohkem ka teiste noorte töödega tutvuda. Konkursil võistelnud töödega saab ka praegu tutvuda portaalis miks.ee 

Ise võisteldes teisi eriti jälgida ei jõua, sest tähelepanu on mujal. Näiteks Ameerikas valmistas eurooplastele raskusi teistsugune kultuuriruum ja see, kuidas oma uurimistöid seal esitleti. Eurooplased on tagasihoidlikumad, keeruline on sellises tööde hulgas – 1500 tööd – silma paista. Ameerika võistlusel tuli oma tööd lühikese aja jooksul müüa, jälgida, kuidas kohtunikud kuulavad, millest nad just huvitatud on, ning jooksvalt oma esitlust kohandada.“

Suure töö taga on suur huvi

Nii noored inimesed uurivad nii põhjalikult nii keerulisi teemasid – kuidas nad küll nii andekad on? „Ma ei tea, kas seal ongi nii palju andekust, kuivõrd on huvi. Alguses peab alati tahtmine ja huvi olema, see viib selleni, et inimesed teevad palju tööd ning lähevad oma uuringutes mõnes asjas peensusteni. Ja jõuavad tulemuseni. Ühe uurimuse taga on väga palju tööd, mitte ainult andekust. Kindlasti peab olema oskuslik juhendamine, et noor inimene püsiks sellel rajal. Suur roll on ka erinevate riikide vastavatel võistlustel, mis motiveerivad noori pingutama.

Mina tunnen, et noortel on just suur huvi reaal- ja loodusainete vastu. Võibolla on see minu huvialast ja õpingutest tingitud, sest ma liigun sellises seltskonnas. Samas mõjutavad noori tagasilöögid. Kui asi ei tule välja ja keegi sulle ei selgita põhjuseid, miks nii läks, siis on väga lihtne reaalainete vastu huvi kaotada.“

Alguses peab alati tahtmine ja huvi olema, see viib selleni, et inimesed teevad palju tööd ning lähevad oma uuringutes mõnes asjas peensusteni.

Ja tuleme ringiga Cambridge´i Ülikooli juurde tagasi. Miks just see valik? „Sellepärast, et siinne õppekvaliteet on väga hea ning palju huvitavaid inimesi on siia kokku koondunud, mõnede kaasõpilastega olen juba varasemalt rahvusvahelistel võistlustel kokku puutunud. Tudengid on küll erineva taustaga, aga meid seob ühine huvi loodusteaduste vastu. Mulle väga meeldib, et saan esimesel aastal tipptasemel õppida mitut eriala ja alles siis valida, mida soovin edasi õppida.

Mõtlesin ka Tartu Ülikoolis õppimisele, aga Inglismaa ülikooli tuli kandideerida varakult, esimesed paberid saatsin oktoobris. 2016 detsembris oli intervjuu ja 2017 jaanuaris sain juba teada, et kui ma saan gümnaasiumi lõputunnistusele teatud tulemused, on mul Cambridge´is kindel koht olemas. Mulle meeldivad väljakutsed ning otsustasin selle vastu võtta.

Esimene poolaasta on olnud pingutust nõudev. Mul on kolm eriala korraga ja kõik kolm on nõudlikud erialad, mis mulle väga meeldivad. Loengud toimuvad kuuel päeval nädalas, lisaks korraldatakse palju huvitavaid üritusi. Elu Cambridge´is on väga kiire, kuid selles on oma võlu. Tudengid teevad palju tööd, aga leiavad aega ka vaba aja veetmiseks.  

Natuke olen mõelnud, mis saab pärast kooli lõppu, aga kõike ei saa ette planeerida. Mulle meeldiks tulla tagasi Eestisse, kui siin on mulle sobivaid tööalaseid väljakutseid.“