Tarkvarainsener Madis Pink

Vali amet, mis sulle siiralt meeldib, ja sa ei pea enam päevagi töötama!
(Konfutsius)

Inimvõimete piire venitatakse hetkel tohutu kiirusega. Nutikad tehnoloogiad aitavad meil rohkem liikuda, toimetada, suhelda, õppida – ja seda kõike mitte füüsilisi barjääre ületades vaid neid suisa vahele jättes, ekraani taga. Üks selliste ülivõimetega kaasnevaid probleeme on, bürokraatlikult öeldes, inimese tuvastamine kauge maa tagant. Sõbraga kokku saades on suhteliselt lihtne mõista, kellega tegemist. Aga mis saab siis, kui oled hoopis õppejõud, kes tahab olla kindel, et sisseastumiseksamil osalev õpilane teisel pool ekraani on tõesti see, kes ta ütleb end olevat, mitte tema geeniusest sõber? Siis on nii, et tuleb appi võtta mõni isiku kaugtõestuse tehnoloogia nagu näiteks Veriff – nii nagu tegid seda gümnaasiumid 2020. aasta kevade sisseastumiseksamitel.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Veriffi kaugtõestuse lähenemisest rääkis mulle lähemalt tarkvarainsener Madis Pink.

Alustuseks küsisin Madiselt mõned tavapärased küsimused: kuidas sai sinust tarkvarainsener, mida sa koolis õppisid, kuidas näeb ühe tarkvarainseneri töö välja, ja mida see sõna, tarkvarainsener, üldse tähendab? Madise sõnul on tarkvarainseneri ametit suhteliselt keeruline määratleda – kahtlemata on vaja osata programmeerida, kuid üksnes sellest ei piisa. Tarkvarainsener peaks lisaks aru saama arvutitest, tootedisainist ja -arhitektuurist, kindlasti teadma, mis on algoritmid ja andmestruktuurid, oskama andmeid analüüsida, ja muidugi, suutma äppe testida ning neist vigu leida. Ahjaa, tarkvarainsener peab olema ka hea suhtleja. Madis hindab, et tema tööst vast viiendik on puhast programmeerimist, ülejäänud aeg kulub toote kavandamisele ja meeskonnaga suhtlemisele. Mida keerulisem on toode, seda enam tekib probleeme, küsimusi ja mõtteid, mis kõik tuleb esmalt meeskonnaga selgeks arutada ning alles siis programmikoodis lahendada. Muide, kui Margaret Hamilton Apollo kosmoseprogrammi koosolekuil esimest korda tarkvarainseneri sõna kasutas, naerdi ta alustuseks välja – veel 50 aastat tagasi ei suutnud isegi haritud inimesed tarkvara kavandamist ja loomist iseseisva inseneeriavaldkonnana ette kujutada.

Madise teekond tarkvaramaailmas algas 8-aastasena, isa sülearvutit uurides. Peagi tekkis huvi ise mänge teha ja siis tuttavatele kodulehekülgi – teatud mõttes oli see suur vedamine, et väga varakult sai avastatud ala, mis endale meeldib. Ja siin tuleb üks nõks ka, millest ka artikli lugejal on hea õppida. Peale Nõo Reaalgümnaasiumi läks Madis õppima Tartu Ülikooli. Füüsikat. Sest see lihtsalt meeldib talle väga. Aga juba esimese kursuse ajal lõputööle mõeldes jõudis Madis järeldusele, et kui informaatikaga seonduvaid mõtteid oli tal kõvasti, siis füüsikaga oli lugu märksa halvem. Seepeale võttis ta aastaks aja maha, käis ajateenistuses ära, kogus mõtteid ja tagasi tulles viiski paberid üle füüsikast informaatikasse. Seda otsust ei ole ta kunagi pidanud kahetsema.

Oma esimese töökoha võlgneb Madis oma kitarrimänguhobile. See oli nii, et keskkooli lõpus tahtis Madis osta üht üsna kallist kitarri ja siis ta leidis firma, kes oli ta nõus paariks suvekuuks praktikale võtma. Kitarr sai ostetud, aga kogemus oli mõlemal poolel nii hea, et peale keskkooli lõpetamist sai sellest firmast Madise esimene päris töökoht. Kiirkerides töökohti edasi (muide, nende hulgas on ka selline firma nagu Spotify) jõuame loo algusesse, kaugtõestuslahenduse Veriff juurde. Veriff on tarkvaralahendus, mida täna kasutavad notarid ja pangad siis, kui klient ei saa nende kontorisse tulla. Lahendus kasutab keerulisi algoritme, selgitamaks, kas inimene, kes hoiab oma käes passi või ID-kaarti, on tõesti see inimene, kes dokumendil kirjas. Kasutaja jaoks lahenduses midagi keerulist ei ole, seda enam, et isiku tuvastamine on viidud näiteks otse pangaäpi sisse – kogu tuvastusprotsess on suhteliselt märkamatu. Tarkvarainsener Madise töö väljundiks on tarkvara arenduskomplektid, mis viivad Veriffi teenuse otse taoliste äppide sisse – nende toimivaks, turvaliseks, kuid märkamatuks osaks.

Täna on pööraselt raske ette kujutada maailma, kus sul on näost näkku vaja kohtuda üksnes oma sõpradega – maailma, kus sa kõik asjad saad ära aetud ilma kusagile kohale minemata. Aga kui sa järgmine kord tele-eksamile sisse logides ja oma ID-kaarti käes hoides veebikaamerasse naeratad, siis mõtle korraks, kuidas tarkvarainsenerid nagu Madis teevad keerulise asja lihtsaks ja mugavaks.

Tekst: Jaanus Leoste
Fotod: Jaanus Leoste, Christina Wocintech (unsplash.com)
Avaldatud: 08.10.2020