„Rakett 69“ saade süstis Fridasse inseneripisiku
2016. aastal esimese neiuna Rakett69 saate võitnud Frida Laigule andsid saates lahendatud praktilised ülesanded tõuke minna õppima elektri- ja mehaanikainseneriks.
„Issand, see oli nii ammu!“ vastab Frida kõigepealt küsimusele, millised olid kõige ägedamad ülesanded Raketi pardal. Hetke pärast meenutab ta, kuidas ühes saates tuli ilma kinnitusvahenditeta riputada lakke, vaja oli tekitada vaakum. „Meie tiim selleni ei jõudnud, aga see oli laheda püstitusega ülesanne.“ Finaalsaates Rube Goldbergi masina ehitamine meeldis neiule samuti. „Mulle meeldivad tiimiülesanded ja organiseerida tiimitööd.“
Enne Raketi saadet käis Frida palju olümpiaadidel ning tegeles teoreetiliste teadmistega, aga Raketis tuli käed külge panna. „Mõistsin, kui väga see mulle meeldib – lahendada reaalseid probleeme. See andis motivatsiooni ja julguse minna ESTCube’i teadusmalevasse, kus sain samuti praktilisi ülesandeid teha. Sealt edasi läks kõik nagu doominoefekt ülikoolini,“ räägib ta. „Kui enne saadet meeldisid mulle paljud ained, siis pärast saates käimist tundus inseneri eriala parim segu erinevatest põhiainetest rakendusliku väljundiga.“
Kuigi Raketi võiduga olid Fridale lahti Eesti suuremate ülikoolide uksed, oli ta otsustanud laiendada silmaringi ning õppida välismaal. Valik langes Edinburghi ülikooli elektri- ja mehaanikainseneriteaduste erialale. Käesoleval semestril teeb neiu Eestis olles kaugtööna praktikat rahvusvahelises ettevõttes Tetra Engineering. Praktika on kui täiskohaga töö – esmaspäevast reedeni, 8 tundi päevas. „Nüüd saan aru, kui palju on mul vähem aega, kui oli keskkoolis. Kooliaega tuleb ära kasutada.“ Ülikooliõpingute kõrvalt jätkas Frida keskkoolis harrastatud sulgpalli mängimist, lisaks lõi kaasa tudengivormeli projektis ja Šotimaal elavate eestlaste kogukondlikes tegevustes.
Gümnaasiumis käis Frida nii reaalainete kui ka eesti keele ja lingvistika olümpiaadidel. Lisaks mängis ta toona klaverit ja bridži ning osales teaduskooli kursustel. „Alati leiab aega nendeks tegevusteks, mida meeldib teha. Kõige rohkem võtavad aega need asjad, mida teha ei taha. Tulebki leida meeldivaid tegevusi,“ räägib ta. Sama kehtib neiu sõnul ka reaalainete õppimise kohta. Kui aine vähegi huvitab, siis ei ole mõtet jääda kinni hoiakusse, et see on raske, hirmus või lausa ületamatu. Selleks tuleb Frida hinnangul ise murda ka soostereotüüpe. „Tuleb julgustada tüdrukuid minema inseneeriat ja reaalteadusi õppima,“ märgib ta ja lisab, et enda erialal Edinburghi ülikoolis näeb ta, kuidas aasta-aastalt tuleb tüdrukuid rohkem õppima. Tema kursusel on noormeeste ja neidude osakaal esimeste kasuks 70%–30%.
Erinevad koolivälised tegevused on kaasa andnud oskusi, mida on läinud vaja ülikoolis ning mis tulevad kindlasti kasuks ka edaspidises elus. Kui Raketi saade andis pingetaluvuse, kogemuse töötada meeskonnas ja seda ka juhtida, siis olümpiaadidel osalemine on Frida sõnul andnud enesejuhtimise ning ise õppimise oskuse. Nüüdsele tudengielule sarnaselt pidi ka olümpiaadideks valmistudes ise aega planeerima ning iseseisvalt materjalid läbi töötama. „Küsida, leida ja kasutada ressursse parimal viisil, olla uudishimulik,“ loetleb Frida ja täpsustab, et need oskused on vajalikud ka edaspidises tööelus.
Mida Friida edasi teeb, kui järgmisel aastal ülikooli lõpetab, ta veel öelda ei oska. Valikuid on nii palju – teha magistrikraad, proovida rakenduslikumat doktorikraadi, minna tööle mõnda suurkorporatsiooni, huvitavasse idufirmasse jne. „Ma ei taha pikalt ette planeerida, eriti praeguses maailmas, kus keegi ei osanud näiteks praegust kriisi ette näha. Pigem tuleb olla avatud erinevatele võimalustele, julgeda neid vastu võtta ja proovida, sest need võivad viia nii huvitavatesse kohtadesse, mida ei oleks osanud ette planeerida.“
Autor: Sigrid Rajalo
Avaldatud: 15.04.2021