Miks.ee suvekool 2023: „Mitme näoga disain“ ehk disaini ootamatu loogika ja praktilisus

Disain ei ole võluvits, vaid insenerindusest välja arenenud tööriist, mida tuleb osata õigesti kasutada. Talupojamõistusest üksinda ei piisa probleemide lahendamiseks.

Eesrindlikud haridusvalla edendajad peavad – nagu kõik teised – oma oskusi teritama ja uusi juurde õppima. Selleks kogunesid nad 15.–16. augustil Narva-Jõesuus Mersuu spaahotellis kümnendal miks.ee suvekoolil, et täienda enda oskustepagasit disaini vallas.

Miks on disain teaduse populariseerimiseks tarvilik vahend? Inimene on visuaalne olend, seega on disain kui välimuse kujundamine oluline, eks? Suvekooli pealkiri oligi „Mitme näoga disain“, sest disain kätkeb endas enamat kui ainult logosid ja värve, millel silm saaks puhata. Disain on millegi loomine või parendamine, et praktilisel viisil probleemi lahendada; see on loogika ning pragmaatika kasutamine efektiivse lahendini jõudmiseks.

Esimene päev, kell 12.05 – praktiline disain

Tunniga on kõik 60 osalejat ennast kiirkohtinguga teistele nähtavaks, kuuldavaks, tuttavaks teinud. Suvekool on koosloomekoht; ei ole lektoreid ja kuulajaid, vaid oma teadmisi ning oskusi õpetatakse-täiustatakse kollektiivselt. Kes algul räägib, see pärast kuulab ja küsib.

Disainiõppe vundamendi ladumiseks küsib haridusdisaini keskuse juht Merike Rehepapp, miks on kõik kanalisatsioonikaaned ümmargused ja nii kogu maailmas. Vastuses avaldub disainiteaduse paljude jaoks ootamatu loogika ning praktilisus: ring on ainukene kujund, millel pole diagonaali, millest läbi kukkuda ehk selline kaas ei kuku kunagi sinna, mida katma peab.

Pärast selgust, et disain ei ole ainult visuaalne, vaid kätkeb endas ka vormi, funktsiooni ja konteksti, jätkati detailsemate mõttekäikudega disaini kogemuste ning tegemiste rakendamiseks teaduses ja hariduses.

Kunstiõpetaja õppekava kuraator ja kunstide didaktika nooremlektor Helen Arov ning Saaremaa gümnaasiumi juht Ivo Visak tõid suvekoolis osalejateni kogemusi ja mõtteainet haridusdisainist. Kui ollakse aastaid või aastakümneid harjunud midagi ühtpidi tegema, siis on keeruline end ümber häälestada. Seepärast tulebki haridusdisainis mõelda: mis on praeguse olukorra pikaajaline mõju ja mis on soovitud olukorra pikaajaline mõju? Oluline on leida põhjus-tagajärg seoseid, et tegu ei oleks lihtsalt eksperimenteerimisega. Tähtsad teemad hariduses nagu järelkasv, arengusuunad, koostöö, jätkusuutlikkus peavad olema käsitletud läbimõeldult.

Pärastlõuna, kell 14.45 – presidendi moodi planeerimine

Pärast esimest mõtteainet ja lõunat jätkati osalejate tõsieluliste näidetega haridusdisaini viljelemisest. Juba päeva esimeses pooles oli selgeks saanud, et esinejad täiendavad üksteist. See kinnistas ettekandjate asjatundlikkust ning haridusdisaini tõdede universaalsust, sest esituste sünergia tekkis spontaanselt erilise varasema koordinatsioonita.

Kogemuslugusid jagasid Pipedrive'i kasutajakogemuse strateeg Liina Kurvits; Pernova Loodusmajast Teele Karro ja Gristel Rees; graafiline disainer Mette Mari Kaljas; Tartu kunstikooli õpetaja Deniss Jeršov.

Disain ei ole kõigest tööriist, vaid ka protsess ja koostöövahend. Edukuse vundament on eeltöö ning seal ei tohi olla ühtegi pragu! Käed peavad küljes olema ja mõte kaasas käima kogu aja: ära näiteks oota, et uuringutiim annab vastused; andmed on alus, mille abil näha parenduskohti, andmed ise ei ole vastus.

Selle protsessi juures on tähtis tegevuste prioriteete seada. Üks kasulik vahend selleks on Ameerika Ühendriikide presidendi järgi nime saanud Eisenhoweri maatriks. See koosneb neljast väljast: tee – tegutse kohe; otsusta – vali aeg tegutsemiseks; delegeeri – vali ülesande täitja; kustuta – ära tee või lükka edasi. Tegevusi planeerides vali iga ülesande jaoks üks neljast väljast, et oma aega ning energiat edukalt broneerida.

 

Õhtuoode, kell 16.30 – kuidas see kõik meisse puutub?

Päev silmaringi avardavate ettekannetega hakkas vaikselt õhtusse veerema ehk oli aeg õpitu omavahel põrgatamiseks. Ettekandjad asusid paneelarutelusse. Kuidas saab see kõik olla kasulik teaduse populariseerijatele, haridusasutustele?

Esiteks konstateeriti, et muutusi ei ole vaja teha lihtsalt muutuse enda pärast. Kas midagi saab paremaks teha? Tuvastada tuleb algprobleem, sest ainult nii saab tegeleda põhjustega, mitte ei kulutata aega tagajärgedega tegelemisele. Liiga palju tehakse järeldusi isiklike oletuste põhjal, kuid oluline on just olla andmepõhine.

Teiseks, haridusdisaini protsesse tuleb juurutada rohujuuretasandil, et inimesed oleksid sellesse kaasatud ja tunneksid ennast sellega seotuna. Neil peab tekkima tunne, et nemad on osa muutusest, mitte ei suruta seda neile väljast peale.

Kolmandaks: tööriista tuleb õigesti valida ja kasutada! Palju on levinud erinevad tehno- ning mõttetalgud ehk hackaton’id, millega üritatakse kogu maailma valu 48 tunniga leevendada. Igas valdkonnas ei ole see aga sobilik viis probleemide lahendamiseks. Piltlikul öeldes: kirurgi üheksatunnist operatsiooni ei saa pinnapealselt 14 minutiga ära teha.

Disainimisega luuakse rätsepatoode, mille väljund peab olema pikaajaline ja praktiline. Haridus loob tulevikku ja keegi ei taha, et nende lapse tuleviku loomise protsess oleks kõigest lühiajaline eksperiment.

Kell 20.30 – eripärane võrgustamine

Sisutiheda päeva järel oli õhtu pühendatud võrkudele. Vabas õhkkonnas võrgustuti omavahel, et mitte ainult arutleda päevakavas olnud teemade üle, vaid eesmärgiga üksteist rohkem tundma õppida. Kunagi ei tee halba kui eesrindlik haridusvalla edendaja saab tuttavaks teise samasugusega, et tulevikus koostööd teha.

Siia juurde käis ka teistsugune võrgustamine. Aare Baumer esitles kohalolijatele oma ämblikuvõrkude mininäitust, mille oli endaga ühes toonud. Loodusest koduste vahendite abil kogutud ämblikuvõrkude kogu oli ebatavaline ja selle võrra intrigeerivam silmaringi avardus teisipäeva õhtusse. Nõnda saidki suvekoolilised võrkude ümber võrgustada.

 

Teine päev, hommik kell 9.00 – disainimine praktikas ja kokkuvõtted

Teooriat ja häid mõtteid sai esimese päevaga kuhjaga, mis tähendas, et teisel päeval tuli kätt ise proovile panna. Selleks toimus kolm töötuba: haridusdisain, teenusdisain ja visualiseerimine.

Palju räägiti suvekoolis, kuidas disain kätkeb endas palju muid aspekte lisaks visuaalsele poolele, kuid seejuures ei maksa ka seda osa unustada. Suur tõmbenumber oligi visualiseerimise töötuba, kus Deniss Jeršov aitas asjaosalistel päästa valla potentsiaali lihtsamat sorti visualiseerimises: joonistamine on kõikidele, tuleb lihtsalt teada, kuidas sellele läheneda.

Liina Kurvits tutvustas teenusedisaini põhimõtteid läbi teenuse klienditeekondade visualiseerimise, sest kui kaardistatud ja nähtavad on need teekonnad, siis on võimalik täheldada parenduskohti – lähenemine peab olema kliendikeskne.

Haridusdisaini töötoas näitasid Helen Arov ja Merike Rehepapp, kuidas haridusdisainis ei otsida lihtsalt lahendusi, vaid suunatakse õppijat otsima, kuidas komplekssuses ellu jääda, sest maailm ning teadusmaastik on aina mitmekihilisemad.

Töötubade järel oli lõpetuseks aeg veel korra gruppides pead kokku panna ja mõelda, kuidas suvekoolis omandatud oskusi ning teadmisi disaini vallas rakendada: kuidas tuvastada ja lahendada probleeme, kuidas kasutada õpitut teaduse populariseerimiseks? Tavapärane on, et kui mitu gruppi peab oma mõtteid esitama, siis on esimesed grupid viimastelt sõnad suust juba võtnud – sel korral aga leiti lõpuni uusi lähenemisnurki, mida esile tuua. Ettekanded ning töötoad olid mõtted tööle pannud.

Lõunal hakati hargnema tagasi Eestimaa eri otstesse, et sügisel algavaks haridusaastaks valmistuda. Poolteist päeva olid selja taha jäänud vuhisedes, sest töö- ja õppehoos muutub aeg suhteliseks. Rohkem ei jäänud üle muud kui pikisilmi jääda ootama juba 11. miks.ee suvekooli ning seni tööriistakasti lisandunud disaini rakendamise oskus kasutusele võtta.
 

Suvekooli materjalide ja piltidega saab tutvuda miks.ee veebis.

 

Autor: Karl Kaur