Lauri Soosaar: Kus on tehnoloogiavõrdsuse teerull?

End Eestis juba tõestanud uudse haridustehnoloogilise lahendusega on võimalik lahendada korraga kahte suurt probleemi: sooliselt diskrimineerivat tehnoloogiaõpetust koolis ning inseneride puudust tööturul, kirjutab Lauri Soosaar.
Äsja tuli välja OSKA uuring, mis klapib ettevõtjate juba ammuse tunnetusega, et eestlased on soomlastest vaesemad, sest meil on kohutav inseneride puudus. Puudu on targa tööstuse robotite juhte ja programmeerijaid, mehhatroonikuid, tarkvaraarendajaid ja muud kõrgtehnoloogilise tööstuse spetsialiste. Täitmata on töökohad, kus makstakse väga head palka ja mis on jõukohased paljudele, juhul kui juba noores eas on tekitatud huvi ja võimaldatud vajalik haridus.
Aga just siin on Eestis kriitiline pudelikael: me kasutame oma haridusressursse valesti ja seetõttu hoiame noorte tulevasel jõukusel kaant peal. Samuti jätkub Eesti koolides Nõukogude ajal paika juurdunud sooline diskrimineerimine. See teeb kahju kõigile, aga ennekõike tüdrukutele, sest suur võimalus soolist palgalõhet vähendada jääb kasutamata.
Eesti lapsed tahavad saada inseneriks, kuni enam ei taha
Eesti tark tööstus õitseb. Meie masinatööstuse ettevõtete looming ja toodang on hinnas üle maailma. OSKA uuringu kohaselt tahaksid Eesti ettevõtted värvata üle 600 inseneri ja muu spetsialisti aastas, aga vajalike oskustega koolilõpetajaid on ainult 450 ning lõpetajate arv on langustrendis.
Nagu hiljuti võisime meediast lugeda, tahaks targa tööstuse ettevõtjad maksta noortele kohe pärast kooli 2000 eurot ja edaspidi veel rohkem palka, aga ei ole neid noori võtta. Vastavalt jääb tegemata eksport, raha Eesti majandusse toomata, maksud riigile maksmata. Maksuraha puudusel jäävad näiteks maanteed ehitamata ja suurtükimoon ostmata.
Kui tööturu nõudlus on nii võimas, miks ei õpi noored inseneriks? Uuringud ja kogemus hariduspõllult kinnitavad, et me kaotame noored põhikoolis. Lasteaialapsed on altid osalema robootikaringides, tüdrukud ja poisid hakkavad kinni õpimängudest, mis inseneeria põhitõdesid eakohasel moel selgeks teevad.
Samuti pole lood kõige kehvemad keskkoolitasemel. Kutsekeskkoolid on teinud läbi tõsise ümbersünni ja pakuvad väga häid praktilise keskhariduse programme. Ka aina rohkem gümnaasiume viivad sisse praktilisi, inseneeriat toetavaid õppeaineid.
Aga vahepeal, põhikoolis, laiutab tühjus. Huvi, mis lasteaias ja algkoolis on olemas, vanuses 10–16 kaob. Selleni välja, et tervelt pooled põhikoolilõpetajad välistavad enda jaoks inseneeria kui edasise valiku. Sama kinnitab ka OSKA uuring. See on hariduslik ja otseselt ka majanduslik kriis.
Mida siis teha? Eks varateismeiga olegi keeruline eluetapp. Riigil ja omavalitsustel on aga selgelt kasutada üks võimas hoob, et olukorda parandada. 5.–9. klassini on kõigil Eesti lastel õppekavas kohustuslik aine tehnoloogiaõpetus, mida vanasti tundsime tööõpetuse või ka puutöö ja kodunduse nime all. Mäletame ju kõik, tüdrukud heegeldasid ja poisid hööveldasid.
Ainel on nüüd uus nimi. Uue ainekava järgi ei peaks vanast sooliselt segregeerivast ainest ning tänapäeval küsitava vajadusega õppesisust enam jälgegi olema. Aine korraldus ja ka täpsem sisustamine on antud vabaks ning iga kool ise korraldab, nagu soovib. Paberi peal peaksid tüdrukud ja poisid saama ühtesama tehnoloogiaõpetust ning selle üks peamine eesmärk peaks olema tehnoloogiahuvi hoidmine ja tugevdamine.
Kus on tehnoloogiavõrdsuse teerull?
Praktikas pole pilt sugugi nii ilus. Pelga õppekavapaberiga aastakümneid juurdunud reaalsust ei muuda. Päris elus jätkub "tehnoloogiaõpetus" valdavalt ikka vanal moel: sooliselt segregeerituna ja õpetades asju, mida pole tänapäeval argielus vaja ja mille järele pole ka tööturul nõudlust. Muidugi on ilusaid erandeid, kuid neile keskendumine oleks potjomkinlus. Üldist muutust ei ole toimunud.
Kindlasti ei saa süüdistada koole. Tegutsetakse nende vahenditega, mis neil on. Kahtlemata tahaksid paljud koolijuhid viia ellu uut ideaali, et tüdrukud ja poisid on kõik koos õppimas samm-sammult tundma uusimaid tarku tööstusroboteid, 3D-printereid, laserpinke, omandamas programmeerimise algoskusi. See oleks heegeldamisest-hööveldamisest oluliselt põnevam noortele endile, laoks vundamendi nende tulevasele kõrgele sissetulekule ja tooks seeläbi maksuraha ka riigile.
Koolides ei ole aga vajalikke kalleid seadmeid ega alati ka vajaliku ettevalmistusega õpetajaid. Ei saaks ka seadusega kohustada koole vajalikke seadmeid hankima, sest enamikule käiks see üle jõu. Tulemuseks oleks, et rikkamate omavalitsuste lapsed saavad (veel) parema hariduse kui kõik teised. Haridus peab siiski võimalusi ühtlustama, mitte ebavõrdsust süvendama.
On aeg tehnoloogiatarkus kooli boltida-woltida
Üks lahendus on panna nii tänapäevaseks tehnoloogiaõppeks vajalikud õppevahendid kui vajadusel ka õpetajad koolide vahel liikuma. Sellist mudelit on Eestis juba üle viie aasta testitud ja saab nentida, et see töötab ja sobib meie oludesse. See on ka kallite õppeseadmete tõhus kasutus, sest igas koolis kohapeal koguksid need suure osa ajast paraku tolmu, niimoodi saavad need olla pidevas kasutuses. Ühe õppetunni hind tuleb märksa soodsam.
Eesti targa tööstuse ettevõtete ja Euroopa Komisjoni toetatud projektiga Merkuur on viie aasta jooksul viidud mobiilse tehnoloogia õppeklass rohkem kui sajasse kooli ja enam kui 25 000 õpilaseni. Selline õpe täidab (tihti paraku paremini kui traditsiooniliselt sisustatud tööõpetuse klassis toimuv tund) riikliku õppekava eesmärke, on ka kergesti hajuva tähelepanuga teismelistele huvitav ning seostab omavahel erinevates ainetes õpitut ja tulevast tööelu. Kogemus näitab, et üksainus noortes tehnoloogiahuvi hoidev ja olulisi esmaseid oskusi andev rändav õppeklass võib jõuda nädalas kuni 15 kooli.
Seega on üks võimalik lahendus nii minevikku kinni jäänud tehnoloogiatunnile, naiste-meeste kohutavalt ebavõrdsele esindatusele hästimakstud tehnoloogiasektoris kui ka koolide taristu- ja tehnoloogiaõpetajate puudusele olemas.
Loomulikult ei sobi täpselt sama mudel kogu Eestile. Igas piirkonnas tuleb leida paras lahendus, kuidas erinevaid ressursse optimaalselt ära kasutada. Suuremates linnades saab kindlasti kasutada ka meie ülihästi varustatud kutsehariduskeskuste taristut.
Näiteks Tallinnas on olukordi, kus 15-aastased igavlevad nii-öelda tehnoloogiaõppe tunnis aegunud puutööpinkide taga, samal ajal kui paarsada meetrit eemal teises õppehoones seisavad jõude 3D-printerid, programeeritavad robotid ja muu põnev. Rändavad (või moodsamalt öeldes nõudepõhised) tehnoloogiaklassid tunduvad samuti olevat üks oluline võti, mille abil Eestit inseneride põuast päästa.
Nutikust tuleb nõuda
Igal lapsevanemal soovitan praegusel eksamite ja koolikatsete hooajal uurida, milline realistlik palgatase last tema valitud suunas ees ootab. Kui peaksid siis vaikse kurbusega nentima, et võsukese edasised võimalused on piiratud, sest tehnoloogiahuvi on lahja või teadmiste vundament kehvake, siis mõtle sellele, et nooremate laste jaoks pole rong veel läinud. Seda enam, kui su lapsed ongi alles põhikooliikka jõudmas.
Suvel on õige aeg mõelda ja sõprade-tuttavate-naabritega arutada, et siis sügisel asi näiteks laste kooli juhi ja linnas-vallas haridust korraldava ametnikuga jutuks võtta. Uuenenud õppekava korrektset täitmist ja inertsist jätkuva soolise diskrimineerimise lõpetamist on kõigil õigus nõuda. Nagu sedagi, et linna-valla rahva valitud esindajad ja kohalike inimeste maksurahast palka saavad administraatorid ei otsiks vabandusi, vaid kasutaksid kõik end tõestanud nutikad võimalused ära.

Vaata arikklit: err.ee
Artikli toimetaja: Kaupo Meiel