Igav füüsikatund on patt

13. juuni 2023

füüsika

Pilt 1

"Igav füüsikatund on patt" - nii ütleb Püha Johannese Kooli füüsikaõpetaja Oleg Shvaikovsky. OSKA raporti andmetel pole aga ligi pooled meie füüsikaõpetajatest ülikoolis füüsikaõpetajaks õppinud. Nii tulebki koolides ette ka igavaid füüsikatunde.
Kuidas olukorda parandada? Tallinnas Kivimäel asuva Püha Johannese Kooli füüsikaõpetaja Oleg Shvaikovsky leiab, et senisest rohkem on vaja füüsikaõpetajate koostööd ja üksteiselt õppimist ning aktiivsemat füüsikaõpetajate seltsides ja kogukondades kaasalöömist.
Oleg Shvaikovsky on tulnud koolimaailma IT-valdkonnast, kuid on füüsika õpetamisse nii hästi sisse elanud, et eelmisel õppeaastal esitati ta kandidaadiks programmi „Lae end“. See on füüsikaõpetajate täiendusprogramm, kus otsitakse aktiivselt füüsikatundide huvitavamaks muutmise võimalusi, ja sealt oli palju õppida, meenutab Shvaikovsky. Programmi kõige suuremaks plussiks peab ta siiski seda, et see viis ta kokku kolleegidega, võimaldas nendega mõtteid vahetada, saada teada, kuidas kolleegid töötavad, millest mõtlevad, mida on saavutanud, mis on nende probleemid jpm.
Kuidas te programmi „Lae end“ sattusite?
Oleg Shvaikovsky: Tõtt-öelda ma ei teagi, kes mind sinna esitas, pole seda ka hiljem uurinud. Algul ma isegi kahtlesin, kas tahan „Lae end“ programmis osaleda, kuid mure meie reaalainete olukorra pärast kaalus kahtluse üles ja nii tegingi programmi kandideerimise video valmis. Saatsin selle ära mõni minut enne tähtaega.
Mida on „Lae end“ meie füüsikaõpetusele andnud?
Selle programmi käigus on valminud näiteks Videoõpsi tehtud füüsikaõpetuse videomaterjalid, kus ma ka ise mingil määral kaasa aitasin. Teiseks on jõudnud füüsikaõpetajateni iduettevõtte Praktikal füüsika katsevahendite komplektid, millega saab muuta füüsikatunnid õpilastele palju põnevamaks ja õpetajal on ka lihtsam, sest ta ei pea endale ise katsevahendeid tegema. Näen oma õpilaste pealt, et Praktikali katsevahendid pakuvad huvi ja teevad neile füüsikanähtused kergemini arusaadavaks. Näiteks uurisime seoses Archimedese seadusega, kuidas toimib ülestõukejõud vette asetatud anumate puhul – kui palju asju saab anumasse panna, ilma et see põhja vajuks. Õpilastel oli väga huvitav ja asjad said selgeks ka.
Videoõpsi videoloengud ja Prakatikali katsevahendid kergendavad oluliselt füüsikaõpetaja tööd, muutes tunnid õpilastele huvitavamaks. Programmi „Lae end“ juures pean ma kõige olulisemaks siiski seda, et ta viis füüsikaõpetajaid omavahel kokku, et tekkis füüsikaõpetajate võrgustik. Mulle meeldib külastada näiteks Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi õpetaja Erkki Templi tunde. Neid jälgides teen endale üldjuhul lehekülgede kaupa märkmeid selle kohta, mida võiksin tema eeskujul ka oma tundides teha. Üks väga tugev õpetaja, kellelt ma „Lae end“ käigus palju õppisin, on Reimo Maasik. Huvitav on, et alustasime füüsikatundide külastamisest, kuid nüüd olen külastanud ka oma kooli ajalooõpetaja tunde ja sealtki mitmeid asju üles kirjutanud. Iga õppeaine tunnist on midagi õppida, kui õpetaja on loova suhtumisega.

Millega Erkki Tempel tähelepanu köidab? Kas ta paneb õpilased koostööd tegema, omavahel võistlema, teeb projekte?
Erkki on väga huvitav isiksus. Tema tundides torkas aga mulle silma, et ta on väga hea improviseerija. Tal on tunnid hästi ette valmistatud, kuid iga tunni käigus juhtub ju alati üllatusi ja nendeks on Erkki väga hästi valmis. Kui näiteks selgub, et üks rühm õpilasi saab oma tunnitöö üllatavalt ruttu valmis, siis on tal kohe anda neile väike lisatöö ehk uus kont närida. Ta on kiirematele õpilastele täiendavate ülesannete andmisele juba tundi ette valmistades mõelnud ja tal on neid paras hulk varuks. Me oleme harjunud rääkima, et aeglasemate õpilastega tuleb teha lisatööd, kuid Erkki teeb lisatööd ka kiirematega ja on selles osas meile eeskujuks. 
Mis puutub õpilaste võistlemisse, siis seda püüame oma koolis vältida. Meie selge seisukoht on, et koostöö on parem kui konkurents. Olen kohanud õpetajaid, kelle arvates ei tee aeglasemad õpilased rühmas tööd kaasa, lasevad lihtsalt liugu ja nende teadmised jäävad veelgi kehvemaks. See ei ole tõsi. Olen oma tundides näinud, kuidas kiirem õpilane selgitab oma aeglasemale paarilisele mingit teemat, läheb selgitamisega sassi, uurib siis õpikust asja uuesti ja selgitab seejärel oma paarilisele juba õigesti. Mõlemad õpivad sellisest koostööst. Kui on suurem rühm, siis tekib seal ka spontaanselt mingi rollijaotus: üks paneb kiiresti vooluvõrgu üles, teine teeb kiiresti arvutused ära, kolmas võtab rühmatöö esitleja rolli jne.
Siinkohal meenutaksin hiina vanasõna: „Kui tahad minna ruttu, siis mine üksinda. Kui tahad minna kaugele, siis mine koos teistega.“

IT-valdkonnas on paaristöö kõrgelt hinnatud?
Ma töötasingi varem IT-valdkonnas ja kogesin seal näiteks paarisprogrammeerimist (extreme programming). Paarisprogrammeerimine on üks Extreme Programming (XP) tarkvaraarendusmetoodika põhielemente. See hõlmab kahe programmeerija koostööd, kus üks neist on juhtiv programmeerija (driver) ja teine on kaaslane (navigator). Juhtiv programmeerija vastutab koodi kirjutamise eest, samal ajal kui kaaslane jälgib, mõtleb kaasa ja pakub ideid. Rollid vahetuvad perioodiliselt. Paarisprogrameerimise eelis on vigade ennetamine ja kvaliteetsema koodi loomine. Kaaslane suudab pakkuda teistsugust vaatenurka ja aidata vältida vigu, samal ajal kui juhtiv programmeerija saab keskenduda koodi loomisele. Lisaks võimaldab paarisprogrammeerimine jagamist meeskonna liikmete vahel teadmisi ja parandab üldist koostööd.
On teaduslikult tõestatud, et selline paaristöö annab tunduvalt paremaid tulemusi kui üksinda ja omaette programmeerimine. Õpetajad, kes õpilaste paarikaupa õppimises kahtlevad, võiksid selle fakti teadmiseks võtta.

Iduettevõte Praktikal on loonud füüsika õpetamiseks kuus suurt karbitäit katsevahendeid.
See kuus karbitäit katab kogu põhikooli füüsika ära – elekter, soojusõpetus, optika, mehhaanika jm. Iga karbi materjalidega saab teha ligikaudu 50 katset. Oma sadakond Eesti kooli juba kasutab ka Praktikali füüsika katsevahendeid. Ehkki need on tehtud füüsika õpetamiseks, on näiteks meie kooli õpetajad kasutanud neid ka loodusõpetuse ja keemia ainetundides, sest need katsevahendid on interdistsiplinaarsed ja sobivad ka teiste õppeainete õpetamiseks. Ja olgu märgitud, et need katsevahendid on samuti mõeldu õpilastele paarikaupa töötamiseks. Kuuldavasti teeb Praktikal järgmisena füüsika katsevahendid ka gümnaasiumiklassidele ja sealt edasi olevat kavas teha neid keemiale, bioloogiale jt õppeainetele.

Õppevahendid oleksid siis justkui olemas, aga kust ikkagi õpetajaid võtta?
Tallinna Ülikool kavatseb pakkuda eri õppeainete õpetajatele füüsikaõpetaja lisaeriala. Näiteks loodusõpetuse õpetaja õpiks ka füüsikat õpetama. Kui loodusõpetuse õpetaja käis kooli ajal füüsika olümpiaadidel, polegi see ehk halb lahendus. Keemia- ja matemaatikaõpetajad on varemgi füüsikat ka õpetanud, kuid nüüd kavatseb TLÜ vist natuke latti alla lasta ega nõua füüsikaõpetaja lisaeriala õppijalt füüsikas bakalaureusekraadi. Aga eks füüsika baasteadmised saab omandada ka füüsika lisaeriala omandamise käigus.
Teiseks arvan, et füüsikaõpetaja tööd tuleks senisest laiemaltki propageerida. „Lae end“ on väga hea programm, kuid seal saab korraga kokku ainult kümme füüsikaõpetajat. Oleks tore, kui programmi lõpus saaks kokku siiski ikka palju rohkem füüsikaõpetajaid ja tekiks rohkem kogukonna tunnet.
Lastel on olemas suuepärane telsaade „Rakett 69“. Minu õpilased vaatavad seda ja arutavad omavahel, miks seal mõni asi välja ei tulnud, seda uuritakse vahel ka minu käest. Füüsikaõpetajaks saamine võiks olla samasugune pidev jututeema. Meil on füüsikaõpetajate selts, kus on säravaid isiksusi ja arvamusliidreid, kes on palju ära teinud, kuid meie füüsikaõpetajad võiksid olla ise ka aktiivsemad ning füüsikaõpetajate seltsis ja muudes füüsika kogukondades julgemalt kaasa lüüa.

Artikli autor: Raivo Juurak
Foto: Ajujaht facebook'i fotogalerii
Loe artiklit: Õpetajate lehelt või vaata Youtube'st videointervjuud