Tõnu Arrak – terade maailma meistriklass

Tõnu Arrakut kohtasin ma seeläbi, et ta kolis oma töökoja ruumidesse, kus mina kunagi asju hoidsin. Vahel satun sinna endiselt külla kui ta oma õhtuid töökojas veedab. Ta pühendab end ilusate asjade tegemisele, kuid viitsib nende tegemisest ka tänavalttulnule rääkida. Tema töö on alati olnud enda juhitud, mitte kellegi alluvuses. Nimi visiitkaardi peal ütleb bladesmith - amet, mida siinmail nimetame noameistriks.

Alates 80-ndate aastate keskpaigast on Tõnu sellel alal töötanud ja meisterlikkuse poole liikunud. Ta on teisi innustanud, saanud töö eest tunnustust ning vihjeid tema disainist leidub tänaseks mitmete riikide noakultuuris. 

Millest koosneb ühe inimese anne?

Kuni 2005. aastani ei teadnud Tõnu isegi päris täpselt, kui kõrgelt tema loomingut ka Eestist väljapool hinnatakse. Osalenud siis esimest korda ühel Belgia noashow’l, tõi ta koju peaauhinna. See näitas, et ta oli oma mulli sees suutnud areneda piisavalt omapäraseks ja piisavalt heaks.

„Ma arvan, et mu noad on originaalsed ja vägagi iseloomulikud. Oma tööde kaudu olen ma... äratuntav.“

Lisaks nugade meisterdamisele on Tõnu oma teekonna alguses ka ehteid valmistanud ning andnud enda oskuseid üle kümne aasta edasi Eesti Kunstiakadeemias, kus ta isegi õppis. Õppimise keskmes oli vormiga töötamine ja joonistamine.

„Joonistamine on alahinnatud ja vääriti mõistetud. See polegi niivõrd pildi paberile panemine, kui tehnoloogia, mille eesmärk on objekti täielik nägemine. Käsitöös ongi vaatamine põhiline osa protsessist. Sa vaatad, missugune asi on ja pead aru saama, mida teha, et see paremaks läheks. See on silma, aju ja käte koostöö.“

"Ühte asja olulisel määral parandada on väga raske, kuid kõiki protsessi osasid veidikene parandada palju lihtsam."

Tehnoloogiline protsess käsitöö taga

Tõnu töötuba sisaldab tegelikult kõike sellist, mida silm on harjunud ühes metalli- või puidutöökojas nägema. Osad tööriistad on küll palju täpsemad ja peenemad. Silmapaistvama osa töökojast moodustavad siiski riiulid, mis on põrandast laeni täis kõige põnevamaid puite, mida üldse võib maailmast leida. Neist valmivad nugade käepidemed.

Ilunugasid valmistades taob Tõnu ka damaskuse terase ise valmis. Täna töötab ta aga põhiliselt puhta terasega, mille terad jõuavad töökotta juba terasplaadist välja lõigatuna ja on selleks hetkeks läbinud mõningase eeltöötluse. Selle eest võlgneb ta tänu laserlõikuse tehnoloogiale. Arvutis joonestamine moodustab järjest olulisema osa ka käsitöö ettevalmistusest.

„Ma saan 2D-s vektorgraafikaga hakkama, aga pole kuigi osav 3D-s. Samas minu alal võtab näiteks 3D disaini õppimine rohkem aega, kui see mõistlik on. Sa võid selle programmi selgeks saada, oskuse omandada ning asja ka valmis teha. Kuna sa tegeled ikkagi vahepealse aja asja teostusega ning ei saavuta päriselt 3D disainis kiirust ega vilumust. Nii kaua, kuni olulist osa minu tööst ei tee masinad, ei ole ka otstarbekas minu valdkonnas seda oskust omandada.“

Käsitöölise edu koguneb pigem sellega, kui parandada pisikesi detaile praktilistes asjades. Töö muudab palju hõlpsamaks juba see, kui kõik klotsid käepideme jaoks on õiges mõõdus ja sama kvaliteediga ning kui terad on lõigatud täpselt laseriga välja.

„See, kui ma lõikaks tera käsitsi välja, ei annaks mulle mitte midagi. Ma saan mingites etappides öelda masinale, mis ma tahan, et ta teeks, ja sellega kiiruse säilitada.“

Protsessi disainimise puhul kirjeldab Tõnu mulle väikeste võitude strateegiat. Ühte asja olulisel määral parandada on väga raske, kuid kõiki protsessi osasid veidikene parandada palju lihtsam.

„Oletame, et sa sepistad naela. Protsessi modelleerimine algab aga sellest, et sa ei teeks ühtegi üleliigset liigutust. Sa mõtled oma järgmisele tegevusele enne, kui sa raua tulle paned. Lihtne näide on see, et sa võtad raua tulelt ära selle käega, milles sa seda hoiad töötamise ajal ning teises käes on juba haamer.“

Kuidas valmistada iluasja, millel säilib praktilisus?

Noameistri viimaste aastate väljakutseks on saanud küsimus, kuidas valmistada käsitööna mõistliku hinnaga praktiline toode – kokanuga Tuuts. Tänaseks on just see nuga leidnud oma tee paljude tipprestoranide köökidesse.

„Ma hakkasin kokanuge tegema siis, kui mul oli juba päris pikk karjäär damaskuse terase ja luksusnugade tegemises. Need lähevad tavaliselt kellegi riiulisse. Minu järgmine väljakutse oli teha nii hea praktiline nuga, mille kohta ka kokad ütleksid, et seda on hea kasutada. Kokanuga on väga selge standardiga asi, mille disaini välja töötamine võttis palju aega.“

Nüüd, kui see on kokkade peal järele katsetatud ja samas taskukohane, ei saa selles enam lihtsasti muudatusi teha.

„Üksiku kunstiprojektiga võid vaadata, et sul läks nii palju aega ja seda oli tore teha ning siis küsid enda kulutatud aja eest raha. Kui aga panna esialgu hind paika, tuleks selle järgi disainida kogu protsess. Kõik, alates materjalidest, peab olema üsna standardne ja tõrgeteta.“

Mis vahet on käsitöömeistril sellest, kas valmistada kalleid vääristooteid või midagi käepärast kokale? Kumb ettevõtmine on tulusam?

„Käsitöölisena ei ole mul nii või teisiti võimalik selles vallas rikkaks saada. Käsitsi tegemisel puudub võimendus. Kui ma täna otsustaksin teha noa, mis maksab 10 000 eurot, siis tõenäoliselt teeksin ma seda nii kaua, et ma jõukamaks sellest ei saaks. Ma töötaksin kauem aga ma saaksin ka raha pikema aja tagant.“

Mis teeb selle töö lahedaks?

Ma pole varem oma intervjuude käigus rääkinud inimesega, kelle KOGU professionaalne areng on sõltunud ainult temast endast – tema isiklikest kätest, silmadest ja kogemustest, tema enda hangitud vahenditest ja oskustest, tema enda leitud klientidest. Mis on teda selle ameti juures hoidnud?

Tõnu naerusuine vastus mahub kahte lausesse: „Asjade tegemine on lahe. See pakub rahuldust, et sa suudad teha lahedaid asju.“

Sama mõte jätkub aga märksa põhjalikuma mõttekäiguga kunstniku elukutse kohta...

„Kunstnik ei saa teha ka seda, et tõmbab nina täis ja ootab, et inspiratsioon tuleb. Minu töö juures on loogiline tehnoloogiline protsess, mis viib teostuseni. See mõjutus võib tulla linna peal jalutades, kui sulle jääb meelde mistahes objekt, mis oli veidras koosmõjus teiste asjadega. Sellest võib sündida hõbedast käepidemega nuga. Esmalt tuleb hakata oma udust ettekujutust katsetama. See tuleb paberil konstruktsioonina kokku panna. Mõnikord ongi paberile panduna asi juba valmis. Siis tuleb see ruumilisena valmis teha, kuid igal joonel ei ole väga head väljendust päris ruumis. Seda on väga raske õpetada, saab vaid kogemuse kaudu õppida.“

Selle artikli lõpetan ma täiesti lakooniliselt kolme nõuandega, mis Tõnu andis vastusena mu küsimusele: „Mida sa noortele soovitad?“

„Õppige matemaatikat. See on nagu kangi tõstmine sprinterile. Kui seda ei õpi, siis on edaspidi väga paljud teed kinni. See ahendab valikuvõimalusi tulevikus olulisel määral.“

„Vähem vaadake filme, rohkem lugege raamatuid. Raamat paneb ettekujutuse tööle. Filmis on kõik lahti jutustatud.“

„Tudengitel on tihtilugu ideid aga neil puudub oskus, mis on täiesti õpitav. Neil puudub oskus asja ehitamiseks vajalik projekt teha. Sa ei saa ehitada keerulist asja häst, kui see ei ole enne üksikasjalikult paigas.“

 

Tekst ja fotod: Jonas Nahkor
Profiilipilt: Lauri Laan
Avaldatud: 19.02.2019