Anna Pauliina Rummi paelub keerukus immunoloogias
Anna Pauliina Rumm võitis 2020. a õpilaste teadustööde riiklikul konkursil 1. preemia ning eripreemia Tervise Arengu Instituudilt; lisaks võtab Anna Pauliina osa Euroopa Liidu noorte teadlaste konkursist 2020. a sügisel. miks.ee palus Annal rääkida veidi sellest, kui põnev oli uurimistöö protsess ise.
40 kraadi palavust, 2000 meetri kõrgusel mägedes ja Iraanis... see oli suvi peale üheksandat klassi, kui mul oli õnnestunud saada rahvusvahelisele bioloogiaolümpiaadile, mis tol aastal toimus Teheranis. Teadsin, et 11. klassi uurimistöö tegemine seisab veel ees, kuid olin kindel, et tahan sellega alustada juba 10. klassi alguses – mitte selleks, et varem valmis saada, vaid selleks, et mahukam töö teha.
Just seal Iraani mägedes matkates sain enda olümpiaadijuhendajalt kontakti Tartu Ülikooli molekulaarpatoloogia uurimisrühma, kus paar kuud hiljem hakkasin enda uurimistööd tegema.
Tahtsin teha uurimistöö immunoloogia valdkonnas. Mind paelub immuunsüsteem ise, selle mehhanismid, seaduspärad, aga ennekõike selle keerukus.
"Tegin andmetöötlust ja statistilist analüüsi programmeerimise abil. Palju abi oli sellest, et õpin koolis programmeerimis-suunal..."
Minu töö eesmärk oli uurida, kas ja kuidas on eakates inimestes kroonilised põletikulised haigused seotud tsütomegaloviiruse-vastaste antikehadega ning mil viisil mõjutavad vanus ja sugu nende antikehade taset.
10. klassi sügisel läksin esimest korda laborisse, kus alustasin enda uurimistööga. Enamasti käisin Tartus kahel korral kuus ja vaheaegadel. Pidin vastavalt sellele kohandama ka enda õppetööd ja iseseisvalt õppima. Kool on olnud selles protsessis suureks toeks ja õpetajad vastutulelikud. Tollal ei osanud ma veel ette kujutada, kui toredaks ja arendavaks see töö ja protsess ise kujunevad.
Minu töö praktiline osa koosnes peamiselt kahest suuremast osast, milleks olid laboritöö ja andmetöötlus. Mõlema selgeks saamine võttis üksjagu aega, kuid lõpuks said uurimisrühma abi ja harjutamisega peamised töövõtted tegemise käigus selgeks. Tegin andmetöötlust ja statistilist analüüsi programmeerimise abil. Palju abi oli sellest, et õpin koolis programmeerimissuunas ja uue programmeerimiskeele õppimine oli selle võrra kergem, sest süsteem ja selle olemus ise olid juba mingil määral selged ning arusaadavad.
Töö praktilisest osast võib-olla isegi keerulisem oli teoreetilise poole mõistmine ja sellest päriselt aru saamine. Immunoloogia spetsiifilise terminoloogia ja suure hulga lühendite meelde jätmine, veelgi enam, nendes orienteerumine oli ajamahukas, kuid samaaegselt väga arendav ja kahtlemata huvitav protsess.
Omaette katsumus oli ka teadusartiklite lugemine, mis alguses tundusid erakordselt keeruliselt kirjutatud. Alles tagantjärele olen aru saanud, et teadusartiklite lugemise nautimine käis minu puhul tihedalt käsikäes terminoloogia mõistmisega. Mida paremini mõistetes orienteerusin, seda enam hakkasin artiklitest aru saama ja seda huvitavamaks on muutunud nende lugemine. Õnneks olin saanud selliseid oskuseid kogu töö tegemise vältel harjutada ja selleks hetkeks kui 11. klassi alguses kirjutama hakkasin, sain keskenduda rohkem töö ülesehitusele ning nautida kirjutamist.
Kuigi mul on väga hea meel töö lõpptulemuse üle, hindan töö valmimise protsessi ja selle käigus õpitud kõige rohkem. Võlgnen väga suure tänu nii enda juhendajale Pärt Petersonile kui ka tervele uurimisrühmale, kes on mind kogu töö valmimise ajal jätkuvalt toetanud ja pidevalt andnud uusi võimalusi arenemiseks.
Unistan, et võiksin oma edasise elu siduda teadusega. Praegusel hetkel on plaanis jätkata töötamist samas uurimisrühmas ja sama teemaga, kuid pisut teise nurga alt.
Anna Pauliina Rumm
Fotod: Anna Pauliina Rumm
Avaldatud: 08.10.2020