Õpetaja Joana innustab noori kodus keemiaga katsetama

Õpetaja perest pärit Joana Jõgela oli veel gümnasistina täiesti kindel, et temast küll  õpetajat ei saa, kuid nüüd õpetab ta põhikooli ja gümnaasiumi õpilasi ning ülikoolis tudengeid.

„Kui teisme-eas hakatakse küsima, et kelleks sina saada tahad, siis minu käest ei küsitud mitte kunagi! Öeldi, et sa saad nagunii õpetajaks. Oi, ma sõdisin selle vastu! Ühel perekondlikul istumisel karjusin üle laua, et minust ei saa õpetajat,“ räägib nüüdne Hugo Treffneri gümnaasiumi ja Tartu Luterliku Peetri kooli keemiaõpetaja Joana Jõgela (29) naerdes. Lisaks juhendab ta Tartu ülikoolis keemiaõpetajateks pürgivaid üliõpilasi ning annab TÜ Teaduskoolis „Praktilise kodukeemia“ kursusi. Tänavu võitis ta Eesti teaduse populariseerimise auhinna professionaalsete keemiavideote eest, mis on täienduseks kogu põhikooli keemia õppekavale.

„Olen alati olnud looduslaps ja ka reaalainete inimene. Keemia ja matemaatika on minu jaoks olnud loogilised ja minu mõttemaailmaga mõnusalt haakunud,“ räägib Joana. Seega oli ülikooli keemia õppima minek tema jaoks teadlik valik. Õpingutele lisandus õpetajaks sirgumine hiilivalt, nimelt sattus ta esimesel ülikooliaastal teadusbussi seltskonda ning hakkas andma Eesti koolides teadusetendusi ja tegema töötubasid. „See hullult meeldis mulle!“ Seejärel viis Joana koolides läbi keemia praktikume ja veenis iseend, et see ei ole õpetaja töö. „Koolides käies nägin üha rohkem, millised on vajakajäämised, kuidas gümnaasiumiõpilased värisesid, kui pidid katseklaasi käes hoidma. Tundus nukker, et keemias praktilisi töid palju ei tehta.“ Nii jõudis ta Teaduskoolis kokkuleppele toonase juhi Mihkel Kreega, et tuleb hakata andma kodukeemia kursust, kus õpilased üle Eesti saavad oma kodus teha keemiakatseid.

Kui Joanal sai keemias magistrikraad kaitstud, läbis ta 1,5-aastase õpetajahariduse õppekava. „Elu tegi oma korrektuurid,“ muigab ta nüüd oma kunagise trotsi peale õpetaja ameti suhtes. „Viimane tõuge õpetajaks hakkamisel oli see, kui tegevõpetajad tulid praktikumidega kaasa, kuulasid mind ja hakkasid andma suunavaid vihjeid, et „Sul tuleb see nii hästi välja! Selgitad paeluvalt ja loogiliselt!“ Neid vihjeid oli väga palju ühe noore inimese jaoks, et tõsisemalt õpetaja elukutse üle mõtlema hakata.“

Õpetajahariduse magistriõpingute ajal pidi Joana töötama ka väikese koormusega keemiaõpetajana ja leidis sellise koha Tartu Veeriku koolis. „Mulle meeldis, et samal ajal, kui õppisin, sain oma ideed kohe ära katsetada. Astusin oma ämbrid ära.“ Üheks katsetuseks, mida ta oma esimeste õpilaste peal proovis, oli ümberpööratud klassiruumi meetod. Teadmata, mis on selle meetodi nimi või et see üldse on mingisugune pedagoogikas käsitletav õpetamisviis, kasutas Joana seda juba üliõpilasena.

„Kui olin üliõpilane, siis ei saanud ma füüsikalise keemiaga hakkama, see oli mulle raske ja ma ei suutnud loengu tempoga kaasas käia. Sain aru, et mul ei ole mõtet loengus istuda, vaadata tahvlit ja saada aru vaid ühest valemist,“ jutustab Joana. Kuna õppeplaan oli ette teada, hakkas Joana igaks loenguks ette valmistuma, otsis internetist temaatilised õppevideod, vaatas need enne igat loengut läbi ja millest aru ei saanud, küsis loengus õppejõult. „Tänu sellele sain aine tehtud. Ma ise nägin, kuidas minule keeruline aine oli võimalik niimoodi selgeks saada.“

Niisiis tutvustas ta sama meetodit Veeriku koolis – enne tundi vaatavad õpilased kodus õppevideoid ning tunnis arutatakse läbi need kohad, mis õpilastele segaseks jäid. Õppekoormus ei suurene, sest kodutöid antakse selle tõttu vähem või õigupoolest – kodutööd tehakse tunniks valmistudes hoopis ette ära. Selleks ka meetodi nimetus „ümberpööratud klassiruum“. Nüüd on see meetod Joana igapäevane töövahend nii Luterlikus koolis kui ka Treffneris.

Joana sõnul tema õpilastele selline lähenemine pigem meeldib. Joana endine õpilane Veeriku koolis ja nüüdne Hugo Treffneri gümnaasiumis, Gerda Õunapuu, kinnitab õpetaja sõnu. „Mulle hakkas pärast esimest keemiatundi Joanaga keemia kohe meeldima. Tema õppevideod on hästi läbimõeldud ja aitavad kaasa sellele, mis me tunnis päriselt teeme,“ räägib Gerda, kellel jagub õpetajale vaid kiidusõnu. „Ta on hästi inspireeriv, jõuab palju, kiirgab õpilastele energiat.“

Joana ise on uhke, et tal on õnnestunud nii mõnigi endine õpilane panna mõtlema õpetaja ameti peale. „Õpilased näevad õpetaja ametit suure osa oma elust. Kui õpetaja naudib oma tööd, saavad ka õpilased aru, et see on loominguline amet, saab ise leiutada ja oma aega planeerida. Isiklik eeskuju on väga väärtuslik.“ Joana selgitab, et keemiapraktikume saab läbi viia vahendite ja ainetega, mis on leitavad tavalisest toidupoest. Seega ei tohiks materjali puudus olla argumendiks praktilise keemia mitteõpetamisele. „Kui katseklaasi ei ole, sobib ka plasttops,“ toob Joana näite.

Õigupoolest on praktilist keemiat tarvis meil kõigil igapäevaselt. Näiteks ei pea katlakivi eemaldama tugevalt lõhnava äädikaga, väga hästi toimib ka sidrunhape. Hõbesõrmuse saab puhtaks alumiiniumfooliumi ja sooda või soolalahusega.

Kogu eelneva jutu lõpetuseks naerab Joana, et kuigi selline mulje võib jääda, ei koosne tema elu ainult keemiast. Talle meeldib tohutult lugeda. „Kõik vabad hetked võib mind näha raamatuga ringi töllerdamas.“ Lisaks käib ta poksitrennis ja armastab looduses matkata.

Joana tegemistel saab silma peal hoida tema Instragrami konto kaudu: https://www.instagram.com/opetajajoana/

Joana keemiavideod on leitavad siit: https://www.youtube.com/playlist?list=PLDWTb1SlW-s3dAMtglIkZ2QxTPrvneVh2

 

Autor: Sigrid Rajalo
Avaldatud: 27.12.2021