Triin Olvet: teadus peabki olema elav

Lihtne ja kindel viis uusi teadmisi saada on raamatuid lugeda. Raamatutest saab abi ka siis, kui huvi pakub mõni teaduslik probleem. Ja kui teaduskirjandus tundub liiga keeruline, aitab populaarteaduslik kirjandus.

Kirjastus Argo annab välja populaarteaduslike raamatute sarja „Elav teadus“, mis võitis mullu Eesti teaduse populariseerimise auhinnakonkursil trükisõna valdkonnas II preemia. Teaduse populariseerimise auhinda annavad koostöös välja Eesti Teadusagentuur, Haridus- ja Teadusministeerium ning Eesti Teaduste Akadeemia. Praeguseks on sarjas ilmunud kümme raamatut. „Elava teaduse“ sünnilugu ja populaarteaduslike raamatute toimetamise nippe ning saladusi jagas miks.ee portaalile sarja toimetaja Triin Olvet.

Kas praegune „Elav teadus“ on järg omaaegsele Eesti Kirjanduse Seltsi välja antud populaarteaduslike raamatute sarjale „Elav teadus“ (1932–1941) või olete sellest innustust saanud?

Ei julge seda otseselt järjeks nimetada, aga inspiratsiooni saime sellest kindlasti. Kui sarjale nime otsisime, jäi pilk just sellele variandile pidama tänu sõnale „elav“, mis on mõnusalt mitmetähenduslik. Teadus peabki olema elav, igas mõttes – ka selles mõttes, et omaaegsed kõnealuses sarjas ilmunud „Otstarbekohane ja ilus kodu“ või „Kehaehitus ja iseloom“ kuuluksid tänapäeval sootuks teise riiulisse.

Keda nägite ja näete sihtrühmana, lugejatena? Kas oli ka kohe hulk raamatuid varuks, mida selles sarjas välja anda?

Me pole kunagi tahtnud sihtrühmale vanuse, hariduse ega soo osas väga rangeid piire seada. Hea raamat sobib lugemiseks kõigile. Mingi rusikareegel meil siiski on: raamat peab olema loetav keskhariduseni jõudnud inimesele, st see ei tohi nõuda suuremaid teadmisi. Lisaks võiks raamat ideaalis olla kasulik aineõpetajale, kelle klassis istub mõni tõsisema huviga laps, kellele oleks hea soovitada lisalugemist mõne teema kohta. Tõsi, „Elava teaduse“ raamatud on väga erineva raskusastmega, mõni sobib hästi une-eelseks mõnusaks järelkajaks päevale, teine aga nõuab pidevat kaasmõtlemist. Autorite seisukohad ei pruugi kõigile alati meeldida, aga üks on kindel, rumalamaks ei jää neid lugedes küll keegi. 

Sarjaga alustasime tõlkeraamatute toel ja neid oli meil varutud vist neli või viis, lisaks esimene käsikiri Eesti teadlaselt Jaan Arult. Tema „Ajust ja arust“ sai hoobilt menukiks ja praegu on poodides müügil viimased kolmanda tiraaži eksemplarid. Paistab, et tuleb teha neljas! Rahva Raamatu mulluses müügiedetabelis tõusis see 16. kohale, populaarteaduslikust kirjandusest edestas seda vaid 13. kohale jõudnud „Füübits“. Minu meelest vinge tulemus!

Autorite seisukohad ei pruugi kõigile alati meeldida, aga üks on kindel, rumalamaks ei jää neid lugedes küll keegi. 

Mullu kevadel andsime koostöös Eesti Teaduste Akadeemiaga välja kogumiku „Teadus kolme minutiga“, milles ühtviisi andekad ja sõnakad noorteadlased tutvustavad oma uurimistöid, ja ka sellel raamatul on läinud üllatavalt hästi. Paugu- ja tossuteater käivad huvi tekitamisel käsikäes raamatutega ja mõlemat on vaja: need lükkavad kordamööda üksteist tagant.

Sarja kõrval oleme päris väikestele mõeldes kirjastanud kaks lasteraamatut, mille pealkirjad ütlevad sisu kohta kõik. „See raamat teeb sinust teadlase“ on nupukas ohutute katsete raamat Londoni teadusmuuseumilt ning veebruaris 2018 ilmub järgmine, mis teeb sinust…  matageeniuse.

Mis on seni ilmunud, mis tulekul?

Kõik meie populaarteaduslikud raamatud on veebis leitavad selle lingi alt: http://www.argokirjastus.ee/populaarteadus

2018. aasta jaanuari keskpaiga seisuga on sarjas ilmunud kümme raamatut ja trükikoja poole on parasjagu teel 11. raamat pealkirjaga „Tipp“. Selles võtab üks praeguse hetke tuntumaid psühholooge, tippsoorituse uurija Anders Ericsson teaduskirjanik Robert Pooli abil kokku oma mitmekümne aasta teadustöö tulemused. Tema tööst võivad praktilist kasu saada nii haridus-, kultuuri- ja spordivaldkonnas kõrgustesse pürgijad kui mis tahes majandusharu tippjuhid. Kümnendaks raamatuks oli Daniel Levitini „Valede välimääraja“, mis aitab paari lihtsa ja loogilise nõksu abil teha kindlaks, kas meedia, äripartner, õppejõud, ussiõli müüja – kes iganes – ajab sulle udu või mitte.

Kümne raamatu sisse mahub veel astronoomiat, meditsiini, arheoloogiat, ökoloogiat, statistikat ja palju muud. Mina küll ei tea, kuhu võiks liigitada „Teadus kolme minutiga“, kuhu mahtus tervelt 32 noore teadlase uurimistöö lühikokkuvõte. Või milline võiks olla Tiit Kändleri humoorikas-iroonilis-surmtõsise „Teadusaabitsa“ kategooria? Tänavuse aastas sees on loota raamatuid zooloogia, meteoroloogia, geoloogia, psühholoogia ja otsapidi isegi kokanduse vallast! Jah, tõepoolest, ka söögitegemine on suur teadus (ütleb inimene, kes suudab isegi keedumuna põhja kõrvetada).

Eriti tore on see, et meil on praeguse seisuga töös neli Eesti teadlase käsikirja, millest tänavu jõuab trükki vähemalt kaks ning silmapiiril paistab veel õige mitu põnevat teost. Loodetavasti saame varsti välja käia ka ühe suure tõlkeraamatu-uudise, aga enne tuleb ära oodata, kuni allkirjaga leping meieni jõuab.     

Kui vaadata pealkirju ja sisututvustusi, siis mõni raamat "Elava teaduse" sarjast näib pigem põnevusromaan või ulmejutt. Kuidas te valikut tehes teaduse ja põnevuse vahel tasakaalu hoiate?

Populaarteadusliku (on ikka igav ja lohisev sõna!) raamatu üks eesmärk on näidata lugejale, kel puudub otsene kokkupuude mõne teadusvaldkonnaga, et see on üks osa elust ja sugugi mitte nii kauge, võõras ja kõnetamatu, kui seda kiputakse arvama. Et see ongi põnev ja miks mitte ka ulmeline. Kõik uus on ikka pisut uskumatu: näiteks 1934. aastal ilmus „Elava teaduse“ sarjas teos pealkirjaga „Kaugenägemine, pilditelegraaf ja kaugekino“.  

Kahjuks pole „mitteilusast“ kirjandusest rääkimine ja selle arvustamine kuigivõrd kõrges hinnas, erandiks vast mõned kohalikud aja- ja elulooraamatud. Sõnavõtud, fondid ja arengukavad muudkui toetavad, soodustavad ja propageerivad, tegelikkuses aga soovitatakse: „Tehke parem voldikuid, raamatuid ei loe enam nagunii keegi.“ Üllatus-üllatus, loetakse küll – kui raamat vaid üles leitakse. 

Mille poolest erineb populaarteadusliku raamatu toimetamine ilukirjanduse toimetamisest? Mis üldse on toimetaja ülesanded?

Kui rääkida toimetamisest, siis pole ma kunagi ilukirjandust toimetanud ega oska neid omavahel võrrelda. Jättes kõrvale teksti toimetamise eripärad, siis arvatavasti üks oluline erinevus seisneb tehnilise töö hulgas – populaarteaduslikes raamatutes tuleb tihtilugu teha registreid, kasutatud kirjanduse loetelusid, märkusi ja joonealuseid; kontrollida tsitaate, fakte ja arve ning palju muud selletaolist, mida näiteks romaani või luulekogu toimetajal tarvis ei lähe.

Eestis tehakse nii palju huvitavat teadust, mis võiks jõuda palju laiemate hulkadeni mitte üksnes uudisloo ja -klipi, vaid ka raamatu kujul.

Toimetamise töö on kogu protsessis ainult üks ja viimane osa, sellele eelneb ajamahukas ja palju peenema nimetusega projektijuhtimise töö nii kohalike käsikirjade kui tõlkeraamatute otsimisel ja valimisel. Mõni raamatu käsikiri tuleb kirjastusse „ise“, mõne oleme tellinud, mõni on alguse saanud autoriga juttu puhudes. Loodan, et kohalikke autoreid lisandub veel ja veel. Eestis tehakse nii palju huvitavat teadust, mis võiks jõuda palju laiemate hulkadeni mitte üksnes uudisloo ja -klipi, vaid ka raamatu kujul.

Kuna toimetaja ülesanne on olla on rumal testlugeja (kui tema saab asjast aru, saab lugeja kindlasti), siis on talle suureks toeks hulk täiesti asendamatuid inimesi. Tänan kogu südamest kõiki teadlasi, kes on saanud pihta „lollide küsimuste osakonna“ turmtules. Lugematu hulk kordi olen ma teid tüüdanud ja ikka aitate te mind hädast välja, soovitades, osutades ja juhatades. Suur aitäh! Kahjuks ei julge ma lubada, et rohkem ma teid niisuguste küsimustega ei tülita.

 

Artikkel aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele, loo autor Madli Leikop, fotod: Triin Olvet