Noores teadlases peitub väike soov maailma parandada

Septembris Tallinnas toimunud Euroopa noorte teadlaste konkursi korraldamisel olid suureks abiks vabatahtlikud – 22 gümnaasiumiõpilast ja tudengit, kel keskmisest suurem huvi teaduse vastu, rohkelt pealehakkamist ning suhtlemisjulgust, inglise keel suus ja südames soov väärika sündmuse ladusale kulgemisele kaasa aidata.

Tartu Ülikooli geenitehnoloogia eriala 3. kursuse tudeng Anna Katt oli üks vabatahtlikest. Ta ise ütles, et õpitav eriala on juba selline, kus on teadusega palju kokkupuuteid, lisaks töötab ta Tartu Ülikooli muuseumis Hullu Teadlase assistendina, nii et teadust jagub ka tööülesannetesse.
Tema jaoks oli vabatahtlikuna tegutsemine  noorte teadlaste konkursil veidi erilisem, sest tal endal on ka konkursil osaleja kogemus: Anna Katt oli Eesti esindaja 2014. aastal Varssavis tööga „Arvutil genereeritud ülesannete kasutamine keemiaarvutuste õpetamisel põhikoolis“.

Ma arvan, et uurimuse teema ei peagi olema alati niivõrd keeruline. Pealkirja või töö keerukus ei päästa tingimata maailma.

„Olla võistleja või korraldaja/vabatahtlik on pisut erinev kogemus, kuid üldplaanis oli kõik sarnane sellega, mis toimus kolm aastat tagasi Varssavis, üldine ürituse ülesehitus oli ikka samasugune,“ meenutas Anna Katt. „Kindlalt võib öelda, et võistlejaks olemine on kordades pingelisem kui vabatahtlikuna töötamine, kuid pole ka ime, sest tegu niivõrd tähtsa ja suurejoonelise sündmusega. Noore inimese jaoks on see suure tõenäosusega esimene kord võistelda rahvusvahelisel tasandil. Neid hetki oli päris palju, kui mulle meenus mõni põnev seik Varssavist, mis tõi naeratuse näole. Võistluse keskkond kuidagi kutsus need mälestused taas esile. Eriti tajutav oli see just võistlejate stendide vahel kõndides ja nende innukust ning motivatsiooni nähes. Tekkis selline tuttav ja hea tunne.“

Kuidas teist sai Euroopa noorte teadlaste konkursi vabatahtlik ning missugused olid tööülesanded?

Euroopa noorte teadlaste konkursile vabatahtlikuks kandideerimise info tuli mulle meilile. Otsustasin kohe sellest suurepärasest võimalusest kinni haarata ning saatsin enda CV ja motivatsioonikirja. Siis pidin käima teadusagentuuris väikesel vestlusel ning nii saingi konkursile vabatahtlikuks.
Enne konkursi toimumist tehti vabatahtlikele kolm koolitust. Kaks esimest olid esmaabi ja turvalisus ning kultuuridevaheline kommunikatsioon. Vabatahtlike täpsemaid tööülesandeid selgitati viimasel koolitusel nädal enne üritust. Muidugi olid meil ka konkursi ajal igal hommikul lühikesed koosolekud, kus arutasime läbi päevaplaani ning igaühe ülesanded.
Igal vabatahtlikul oli kaks delegatsiooni. Minu riikideks olid Inglismaa ja Sloveenia, kellega siis kogu võistluse vältel kõige rohkem tegelesin. 22. septembril läksin neile vastu lennujaama, saatsin hotelli, jagasin kaelakaardid, seletasin, kus midagi toimub, kuidas on korraldatud transport… Konkursi ajal pidin tegelikult iga päev jälgima, et mu delegatsioonid jõuaksid ikka õigeaegselt vajalikesse kohtadesse. Püüdsin neid võimalikult palju aidata ja nende küsimustele vastata.
Üldiselt pidime vabatahtlikega suunama kõiki võistlejaid busside peale, mis neid ürituste toimumispaikadesse sõidutasid. Võistluspaik oli küll üks, kuid õhtused tegevused toimusid iga päev eri kohtades. Lisaks olid võistluspaigas, sündmuskeskuses SpaceX pidevalt käed-jalad tööd täis: vahepeal tuli midagi printida või lamineerida, olla infolauas või saalis valves, suunata külalisi ja vastata küsimustele.

Mida te korraldajate poolelt vaadatuna nägite ja kogesite, mis jäi kõige enam meelde?

Tegu oli ikka päris suure üritusega. Esiteks oli muidugi palju osalejaid, lisaks ka nende saatjad, žürii, meedia… Teisalt poleks sellise ürituse toimumine ilma nii paljude korraldajate ja vabatahtliketa võimalik. Eesti korraldajad tegid ikka väga suure töö ära.
Konkursi tegi väga mitmekesiseks asjaolu, et igal õhtul külastati erinevaid kohti Tallinnas, näiteks Lennusadamat, KUMU, Energiakeskust, vanalinna. Samuti oli võimalus kuulata vägagi inspireerivat EIROforumi loengut. EIROforum ühendab Euroopa suurimad teadusasutused nagu näiteks ESA, EMBL. Midagi sellist juba iga päev ei kuule.
Mainimata ei saa jätta avamis- ja autasustamistseremooniaid, mis juba enda olemuselt tekitavad sellise vau!-efekti. Eriti võimas oli just autasustamine, mis toimus Estonia kontserdisaalis ning kus lisaks kõigele muule põnevale pidas kõne ja andis peapreemiad üle Eesti Vabariigi President Kersti Kaljulaid. Mitmed võistlejad olid selles osas tõsiselt üllatunud.

Missugused on meenutused 2014. aasta Varssavi võistlusest? Kas see võistlus mõjutas kuidagi edasisi valikuid?

Minul on konkursist ainult head mälestused ja kindlasti aitas nüüd Eestis toimunud konkurss neid mingil moel taaselustada. Esimese asjana meenub Varssavi konkursi avatseremoonia, kus tundus, nagu oleksin sattunud mõnda filmi. Näis ebareaalne, et istun ühes imeilusas teatrisaalis, ümbritsetuna erinevatest riikidest pärit noorte teadlastega, kes kõik kuulavad haudvaikuses motiveerivat kõnet. Tõepoolest, ükski teine kõne pole mind vist kunagi niimoodi inspireerinud ja julgustanud, kui need, mida kolm aastat tagasi Varssavis kuulsin.
Ma usun, et konkursil osalemine julgustas mind päris palju tegema edasisi valikuid. Tulin sealt tagasi palju rohkem motiveerituna ja olin täis energiat, mis sundis õppima ja pingutama. Ma küll ei võitnud Euroopa konkursilt oma tööga „Arvutil genereeritud ülesannete kasutamine keemiaarvutuste õpetamisel põhikoolis“ mingit auhinda, kuid juba sinna konkursile pääsemine oli võit omaette. Tutvusin toredate eri rahvustest noortega ning nägin ja kogesin palju põnevat, millega iga päev ikka kokku ei puutu.
Üldjoontes oli konkurss ju Eestis ikka samasugune, vähemalt ülesehituse poolest. Minu jaoks tegi asja pisut teistsuguseks see, et olin nüüd vabatahtlik ja nägin, kuidas käib ning mida tähendab nii suure ürituse korraldamine. Ka see oli väga huvitav. 

Mis viib teie arvates noore inimese teadust tegema? Nii noored inimesed uurivad nii põhjalikult nii keerulisi teemasid – mis on selle taga, andekusest üksi ju ei piisa?

Eks noores teadlases peitub väike soov maailma parandada. Inimene peab ikka ise tahtma teadust teha. Eelkõige peab olema huvi millegi vastu, mida tasub uurida. Lisaks andekusele on vaja motivatsiooni, töötahet ja kannatlikkust, sest uurimuse tegemine on küllaltki keeruline ja aeganõudev protsess ning alati ei pruugi kõik nii minna nagu soovitud. Samuti on väga suur roll heal juhendajal, kes selgitaks, toetaks ja jagaks näpunäiteid.
Ma arvan, et uurimuse teema ei peagi olema alati niivõrd keeruline. Pealkirja või töö keerukus ei päästa tingimata maailma. Olulisem on uurida seda, mis ennast huvitab ja mis mingil moel kellelegi kasulik oleks.

Madli Leikop
Ülemisel fotol: Anna Katt Euroopa Liidu noorteadlaste konkursi lõpetamise pidulikul õhtusöögil Tallinna Lauluväljaku Klaassaalis (Sven Tupits)

Artikkel on valminud Euroopa Regionaalarengu Fondi toetatud TeaMe+ tegevuste raames ning aitab kaasa teadus- ja tehnoloogiapakti eesmärkide saavutamisele.