Millised on huvihariduse motivatsiooniga seotud põhiküsimused?

29. juuni 2020

Mitmed esmapilgul asjassepuutumatud otsused ja käitumisviisid – kuidas mõtleme andekusest, kuidas ja mida tagasisidestame (sh tunnustame), mida peame õppimise eesmärgiks, kuidas mõtestame teistele õppimise tähendust – moodustavad nn motivatsioonilise raamistiku (vt näiteks Park et al., 2016; Sun, 2015). Need tegurid, mis tunduvad õppimise mõttes ehk pealtnäha ebaolulised, mõjutavad aga suurel määral seda, milliseid olukordi õpilased valivad ja kuidas nendes olukordades käituvad. Motivatsiooni valdkonna uurimustest lähtudes võiks seda teemat huvihariduses käsitleda kolme küsimuse kaudu: miks osa lapsi üldse teatud tüüpi huviharidusse ei jõua; miks motivatsioon kõigub või kaob; miks ei saada sageli paremaks, hoolimata ajast ja pingutusest, mida tegevuse alla pannakse.

Esimene küsimus puutub sellesse, miks osa lapsi huviharidusse, näiteks sellisesse, millega käib kaasas arusaam, et osalemiseks on vaja andekust kindlas valdkonnas, ei kipugi. See, kuivõrd arvatakse, milline on kaasasündinud potentsiaali osakaal teatud valdkonnaga tegelemisel, võib määrata õpilaste soovi selle valdkonna kasuks valikuid teha. Usutavasti arvatakse, et näiteks tervisejooks, kabe või rahvatants võiks olla tore hobi, mille puhul ehk ei pea väga palju muretsema, kas selleks sünnipäraseid eeldusi on. Sageli aga näiteks reaalteaduste või muusika puhul kalduvad inimesed arvama, et selliste asjadega tegelemiseks peavad olema mingid kaasasündinud alged, milleta pole mõtet eriti üritadagi. Sellist hoiakut kuuleb sageli ka lapsevanematelt, kes avaldavad oma arvamust umbes sellises laadis: „Sa ei saa selles niikuinii maailma tippu. Miks sa siis peaksid sellega tegelema?“ Siin avaldub vähemalt kaks mõtlemisvildakust: a) nagu maailma tippu saamine käiks muul moel kui järjekindla töö ja pingutuse tulemusena ning nagu keegi oleks ilma selleta tippu jõudnud; b) nagu maailma tipus olemine oleks midagi ihaldusväärset ja toredat. Huvitegevustes – teaduses, kunstis, liikumises – peituvad naudingud iseeneses, eneseteraapia ja rutiinist eemaldumise, füüsilise tervise ja täidesaatvate funktsioonide arendamise, uut tüüpi probleemide lahendamise ja metakognitiivsete oskuste arendamise võimalused. Maailma tipus olemine koos sellega kaasneva tüliga on nimetatud kasu kõrval iseäranis kaheldava väärtusega stiimul. Aga kuidas siis ikkagi motivatsiooni toetada, kui maailma tippu mittejõudmise argumenti kasutada ei tasu?