Koroonaviirus sunnib muutustele maailma ühe suurima reostaja – rõivatööstuse

Teksapaar, T-särk või pusa, mis varem leidis kähku tee kiirmoeteadliku poodleja ostukorvi ja sealt sageli sama ruttu prügikasti, on nüüd, koroonaviiruse ilmumise järel jäänud poeletile lebama ning tekitanud rõivatööstusele suuri probleeme.

Probleem seisneb selles, et kui varem jõudsid kiirmoekettide tooted sageli pärast lühiajalist kasutust olmeprügisse, siis nüüd on müümata riided kuhjunud prügimägedena rõivabrändide endi kätte. Tekstiili- ja rõivatööstus on maailmas naftatööstuse järel suurim looduse saastaja. Süsihappegaasi paiskab see tööstus atmosfääri 1,2 miljardit tonni aastas – seda on rohkem kui üleilmne lennu- ja meretransport kokku. „See on üks jäätmeliik, millele ei ole lahendusi,“ märgib väärtustavat taaskasutust viljelev moedisainer Reet Aus. „Me küll oleme Euroopas võimelised kokku koguma 25% oma kasutatud rõivastest, aga ainult 1% läheb ümbertöötlusesse,“ jätkab Aus ja toob võrdluse elektroonikatööstusest, kus kehtib tootja omavastutus. Selle tõttu jõuab ümbertöötlusesse ligi 85% elektroonika toodetest. „Moe- ja tekstiilitööstus on ilmselgelt väga-väga maha jäänud, ringmajandust siin praktiliselt ei olegi.“

Aus märgib, et seni ei ole kiirmoetööstus end ise parandanud, sest sund selleks puudus. Euroopa Liidu uues roheleppes on küll probleemi tunnistatud ning välja töötamisel reeglid ringmajanduse loomiseks tekstiilitööstuses, kuid juba varasemalt seatud eesmärki (aastaks 2020 suunata ringlusesse 30% olmejäätmetest), ei ole suudetud täita. Siin jõudis koroonaviiruse globaalne levik regulatsioonidest ette, tõmmates rõivatööstusele pidurit. Tänavu kevadel seiskusid Aasias tehased paariks kuuks ning juba toodetud kollektsioonid jäid inimeste liikumispiirangute tõttu suuresti müümata. „Brändide majandustulemused on langenud tänu covidile ja nende suurte muutuste tagajärgi näeme järgmisel aastal,“ lisab moedisainer.

Prantsusmaa on üks esimesi Euroopa liidu riike, mis kehtestas käesoleva aasta alguses moetööstustele omavastutuse, mis tähendab, et rõivabrändid peavad kasutatud riided tagasi võtma. „Koos covidiga on see tekitanud erakordselt suure segaduse,“ ütleb Aus ja täpsustab, et tekstiilijäädet ei tohi Prantsusmaal ka lihtsalt prügilasse või põletisse saata.

Selline olukord sunnib tootjaid müüki panema tooteid, mida nad on võimelised ringlusse suunama ehk ümber töötlema. Ausi sõnutsi on lahenduseks monomaterjalide kasutamine. Praegu on enamus tooteid segakiududest, sh naftapõhisest materjalist, mille tootmine on odavam, kuid mida on äärmiselt keeruline ja kulukas ümber töödelda. Nii et kui mitte lähiaastail Euroopa Liidus rakenduvad nõuded, siis tõenäoliselt sunnib kroonaviirus tekstiilitööstureid muutma kiirmoe ärimudelit tervikuna. Moedisainer ennustab, et tulevikumaterjaliks muutub viskoos, mis on pea lõputult ümbertöödeldav materjal.

Aus usub, et tarbijate teadlikkus kasvab ning et inimene on valmis oma harjumusi muutma, kui tal on vajalik info. Lisaks on oluline, et loodust hoidvalt toodetud rõivaesemed oleksid ka kättesaadavama hinnaga. „Minu kogemus näitab, et kui paned leti peale kaks sama hinnaga T-särki, millest ühe kohta sa ei tea, kus ja kuidas see on toodetud, kuid teise särgi juures on läbipaistev tootmisahel ning sa näed, kui palju on seal kulutatud näiteks vett ja energiat, siis inimene valib eetiliselt toodetud toote.“

Lisaks ressursisäästlikule tootmisele on praegu rõivatööstus läbipaistmatu ka tootmises kasutatavate kemikaalide osas. Kui toidupoes saab tarbija pakendilt lugeda toote koostist ning välja on töötatud ka erinevad sertifikaadid, mis kinnitavad toote päritolu ja valmistamisviisi, näiteks ökoloogilisust, siis uute riiete ostmisel ei tea inimene, kui mürgised teksad ta endale jalga tõmbab. „Uuringud on väga selgelt ära seostanud tekstiilides sisalduvad kemikaalid nahavähi, Alzheimeri tõve, allergiate ja astma tekkega. Aga millegipärast me ostame jätkuvalt riideid, mille puhul me ei tea, milline see mõju meie tervisele on,“ räägib Aus. Just teksariidest toodete järeltöötlus on üks mürgisemaid.

Mida peaks tegema tarbija, kes soovib siiski kanda moekaid rõivaid, kuid mitte ohustada enda ega looduse tervist? Aus soovitab esiteks iga uut rõivatükki ostes mõelda läbi kas ja kui kaua see kandmist leiaks ning eelistada eetiliselt toodetud brändide valikut. Lisaks on hea valik šopahoolikutele teise ringi poed ning viimaks tasub vahetada rõivaid lähikondsetega. „Ma kannan üldjuhul riideid nii kaua, kui nad on ribadeks või vahetan õe, vennanaise ja emaga. Kui mingi asi ära laguneb siis läheb ta lapiks,“ kirjeldab Aus rõivaste ringmajandust enda näitel ja lisab, et tema garderoobis leidub rõivaid, mis on pärit lausa 1950ndatest aastatest.

Autor: Sigrid Rajalo

Fotod: Kathrin Harms ja Reet Aus