Eesti teadlased asuvad eramissioonidel Veenuselt elu märke otsima

Tartu observatooriumi ning teiste teadusasutuste ja -ettevõtete koostöös valmistatakse ette kolme kosmosemissiooni Veenusele, et otsida sealsest atmosfäärist elu märke. Projekti lõpuks soovitakse Veenuselt kogutud proovid ka Maale toimetada. 

Venus Life Finderi missioonide seeria eesmärk on hinnata Veenuse pilvede elukõlbulikkust ja hiljem ka sealt elu otsida. Missioone juhib Massachusettsi Tehnoloogiainstituut (MIT) Ameerika Ühendriikidest. Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi teadlased pakkusid missiooni jaoks välja kaks instrumenti, millega mõõta Veenuse pilvede happelisust ja hapnikusisaldust. Happelisuse sensori esialgne prototüüp valmis Tartus missiooni eeluuringu osana 2021 suvel. 

Eesti teadlaste meeskonda juhib Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja ja kosmosetehnoloogia kaasprofessor Mihkel Pajusalu. Pajusalu sõnul on siiani eeldatud, et Maale lähima planeedi Veenuse pilved on liiga happelised, et seal võiks elu olla. “Uued andmed näitavad, et seniste mõõtmistega on kooskõlas ka tingimused, milles Maa peal elu hästi hakkama saab. Happelisuse uurimiseks pöördus MIT seltskond Tartu observatooriumi teadlaste poole, et ehitada seade, mis oleks võimeline üksikute Veenuse pilvetilkade happelisust mõõtma. 2021. aasta suvel valmis selle esimene tööpõhimõtet demonstreerinud prototüüp,” selgitas Pajusalu.

Kuigi Veenuse atmosfääri uuriti viimati põhjalikumalt sondidega 1980. aastatel, on Pajusalu sõnul Veenus uuesti Päikesesüsteemis väga populaarseks sihtkohaks muutumas. “Nii NASA kui ka ESA plaanivad uusi missioone Veenusele, kuid ükski neist ei otsi otseselt Veenuse pilvedest elu märke ega uuri nende sobivust eluks. Meie missioonide eripära on ka see, et neid finantseerivad põhiliselt erafirmad ja missioon töötatakse välja väljaspool kosmoseagentuure, et see kiiremini ja odavamalt ära teha,” selgitas Pajusalu. Eeluuringut finantseeris suurel määral Breakthrough Foundation USAst ja järgnevate missioonidega on seotud mitmed erafirmad ja -fondid. “Sarnaste missioonide väljatöötamine kosmoseagentuurides võtab aastakümneid, kuid meie plaanime natuke rohkem kui kümne aastaga välja saata kolm kosmosesondi väiksema hulga raha ja innovatiivsemate instrumentidega, kui kosmoseagentuurid võimaldaksid,” selgitas Pajusalu. 

Veenus on tõenäoliselt algselt olnud Maaga sarnane planeet, kuid väga tugev kasvuhooneefekt tõstis selle temperatuuri ülikõrgeks, mistõttu on planeedi pind teadaolevaks eluks kõlbmatu. Samas aga on Veenuse pilvedes temperatuur ja rõhk Maaga võrreldavad. Eelmisel aastal leiti Veenuse atmosfäärist ka fosfaani jälgi ja seda gaasi sellises koguses elu mitte sisaldavad protsessid teadaolevalt Veenuse tingimustes toota ei suuda. Lisaks leiti selles eeluuringus mitmesuguseid muid veidraid andmeid varasematest Veenuse atmosfääri uuringutest. 

Venus Life Finderi programmis on planeeritud kolm missiooni. Esimesena, aastal 2023, lendab Veenusele firma Rocket Lab juhitud missioon, mis lendab ühe korra läbi Veenuse atmosfääri ning teeb esimesi mõõtmisi selles olevate tilkade kuju ja koostise kohta. Eeldatavalt 2026. aastal asub Veenuse poole teele järgmine sond, mis avab Veenuse atmosfääris õhupalli ning teeb selle külge kinnitatud instrumentidega täpsemaid ja keerukamaid mõõtmisi. Selle sondi peale on planeeritud ka Eestis arendatav instrument. Kolmas missioon viiakse eeldatavasti ellu 2030ndate alguses ja see tooks Veenuse atmosfäärist proove, mida Maal uurida.

Värskelt avaldatud missiooni eeluuringus osales üle 50 teadlase ja inseneri USAst, Ühendkuningriigist, Hispaaniast, Poolast, Jaapanist, Šveitsist ja Eestist. Missioonide komplekti juhib professor Sara Seager MITst. Eestist osales eeluuringus Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi tiim, mida juhib TÜ Tartu observatooriumi kosmosetehnoloogia osakonna juhataja ja kosmosetehnoloogia kaasprofessor Mihkel Pajusalu. Veel kuulusid Tartu observatooriumist meeskonda Ida Rahu, Laila Kaasik ja Iaroslav Iakubviskyi. Laboritöös osalesid ka keskkooliõpilased, eriti Agnes Rohtsalu (Põlva Gümnaasium), Ellen Marigold Roper (Tallinna Reaalkool) ja Riika Seeba (Tartu Tamme Gümnaasium). 

Sondile reaalselt minev Eestis arendatav happelisuse sensor ehitatakse Eesti teadusasutuste ja eraettevõtete koostöös ning selle arendus jätkub.