Konkursist „Retk läbi keskaegse Tallinna“ mänguni „Tühja kõhuga keskaegses Tallinnas“

Tallinna Linnamuuseumi „Apteeker Melchiori filmi radadel“ publikuprogrammi üheks eesmärgiks oli kooliealiste aktiivsem kaasamine muuseumitegevustesse ja tekitada suuremat huvi Eesti, täpsemalt Tallinna keskaja ajaloost ja arheoloogiast. Peale muuseumtundide oli soov pakkuda midagi sellist, mille loomesse saaksid õpilased ise panustada. Seega korraldati mängustsenaariumi kirjutamise konkurss „Retk läbi keskaegse Tallinna“.

Konkurss oli suunatud gümnaasiumiõpilastele, kelle õppekavasse jääb enamasti esimese teadustöö koostamine. Ühtlasi peavad nad juba tulevaste õpingute peale mõtlema. Üleskutse põimis omavahel erinevaid erialasid (teadustööd, ajalugu, kirjandust ja filmitegemist), andes vastavaid abimaterjale ja loodetavasti seega ka väikese ettekujutuse, et erinevate huvide kokkulangemisel saavad need tulevikus üksteist ainult täiendada.

Ülesandeks oli kuni viieliikmelise meeskonnaga koostada 8–10 leheküljeline stsenaarium Tallinna linna peal orienteeruvast mängust, mis sisaldaks ühtlasi ka mõtteid mängu tutvustava video jaoks.

Etapp I: konkursi korraldamine.

Kuidas jõuda ägeda ja põneva üleskutsega õpilaste ja õpetajateni? 

Selleks oli vaja õpilaste ja õpetajatega kohtuda ja neilt endalt uurida. Loomulikult oli auhindadel suur roll, kuid edasi tuli anda ka sõnum, et töö tegemine on lihtne, tore ja tulevikuks vajalik. Lisaks mõelda tuleb suurelt – loomingulised ülesanded on ikkagi enda täiendamiseks ja tuleviku aitamiseks. Iga suur asi nõuab mugavusstsoonist väljatulemist ning selliste projektidega kaasaminek annab kindlasti teemaainet töö- või ülikoolivestlustel. Tegemist oli üsna keerulise ülesandega, alustades juba kodulehest, et infohulk ja abimaterjalid võimalikult selgelt, lühidalt ja samal ajal kaasahaaravalt edasi anda. Kuigi vajalik põhiinfo oli konkursi alguses olemas, siis peale üleskutse tutvustamisi (ajalooõpetajate suvepäevadel, muuseumihariduse infopäevadel, teabepäevadel) tuli järk-järgult oma puudusi veel täiendada.

Suhtumist oli seinast seina. Oli arvamusi, et tegemist on väga vajaliku projektiga, mõeldi kaasa, kuidas oma kooliga osaleda, näiteks teha koostööd erinevate erialade õpetajatega. Oli ka suhtumist, et see nõuab liiga palju tööd. Tõepoolest, ülesanne ei olnud ainult õpilaste täide viia, vaid ka juhendajatel oli oluline osa. Siinkohal ei oska aga kaasa rääkida, milline on koolide sisene motivatsioonisüsteem, kas kõikidel on võimalik oma õppekava kohendada, muudatusi teha, mõni kontrolltöö õpilaste motiveerimiseks ära jätta, et anda oma ainele lisaväärtust? Igal juhul oleks see teine kord soovitatav, sest inimesed omandavad teadmisi erineval viisil ja võib-olla aitaksid koolivälised projektid õpilasel avastada, milline õppemeetod just temale sobiks. Tarvastu Gümnaasiumi näitel oligi õpilastele heaks motivaatoriks lisahinne ja kontrolltöö ära jätmine.

8–10 lehekülge kirjutamist grupitööna kolme kuuga? Kuidas?

Selgemate näpunäidete andmiseks, abimaterjalide, konkursi tingimuste ja tööde hindajate tutvustamiseks korraldasime septembris infopäeva „Keskajaloopäev“, millest sai osa võtta ka veebi teel. Üritusele olid kutsutud oma eriala spetsialistid (ajaloolased, stsenaristid), kes andsid tööde jaoks häid nippe oma valdkonnast lähtuvalt.

Tänuüritus

Konkursi korraldamise osa lõppes tänuüritusega kõikidele osavõtjatele. Kuigi nii õpilased ja õpetajad ütlesid kohe, et suurimaks motivaatoriks on rahaline auhind, siis sellest me siiski ei lähtunud, vaid soovisime panustada haridusse ja kultuuri. Kuna meie konkursi idees olid segunenud film ja ajalugu, siis peaauhindade pakkumisel üritasimegi sellest lähtuda. Esialgne mõte külastada Lätis Cinevilla filmilinnakut, kuhu ehitati üles „Apteeker Melchiori“ filmide jaoks terve keskaegne linn, asendus hoopis Londonis asuva Harry Pottery Warner Bros filmistuudioga. Teisele kohale on aga juulis Rõuge muinastalus muinasnädala raames tinaesemete valmistamise töötuba.

Kokku osales projektis kolmest koolist viis võistkonda, kuigi meilile saabunud küsimuste järgi, oli huvilisi ja tööde alustajaid arvatavasti rohkem. Oma töö suhtes ollaksegi ilmselt kriitilisem, kuid võitjate näitel, kes samuti kahtlesid viimasel hetkel töö saatmises, on soovitus tulevikuks alati osaleda. Konkurentsi suurust ei tea kunagi!

Kaksikvõit läks Tarvastu, kolmas koht Viimsi ning neljas ja viies koht Rocca al Mare Gümnaasiumile. Kõik väljakutse vastu võtnud osalejad olid äärmiselt tublid, kuid eriti võib kiita Viimsi Gümnaasiumi 12. klassi õpilast, kes pöördus üleskutse märkamisel ise õpetaja poole ettepanekuga osalemiseks üksinda. See oli tegelikult konkursi korraldaja üks peamistest eesmärkidest leida õpilasi, kes tulevad asjaga ise vabatahtlikult kaasa ja rõõmuga võib öelda, et see õnnestus. Soovitan ülikoolidel ja tööandjatel selline aktiivne õpilane kindlasti käed avali vastu võtta.

Etapp II: mängu tegemine

Üheks peaauhinna osaks oligi mängu realiseerimine Tallinna Linnamuuseumi poolt. Tarvastu Gümnaasiumi Mõõgavennad I grupi töös „Tühja kõhuga Tallinnas“ viis kass linna saabunud külastaja keskaegsele toiduretkele. Tööl oli kindel sisu ja mängu jaoks sobiv rada. Projekti esialgse idee kohaselt oleks mängu tegemine pidanud toimuma suuremas koostöös õpilasmeeskonnaga, et neil tekiks võimalus näha ajaloolase ja filmitegijate tööd lähemalt ning avaneks põhjalikum ülevaade erialade sidususest. Reaalselt jäi mängu ja lühivideo tegemine siiski Linnamuuseumi kanda. Töö mahu tõttu ei olekski saanud oodata, et noored õppimise ja huvitegevuse kõrvalt hakkaksid eraldi mängu tootmisega tegelema.

Nagu filmi tegemisel või raamatute kirjutamisel, ei saanud me ka mängu puhul jääda ainult õpilasstsenaariumi põhiseks. Tuli mõningad ajaloolised ebatäpsused ära parandada ja ülesannete vahele sidusust tekitada. Nimelt toimib mäng kõige paremini järjepideva loona, kui mängupunktide vahel tekivad omavahelised seosed. See oli tegelikult üsna keeruline ülesanne, mida sai järjepidevalt mängu testimistel täiendada, et lugu lihtsalt ja loogiliselt kulgeks.

Kuna soovisime mängu suunata kõigile (turistidele, perekondadele, noortele), taipasime, et see tuleb veel põhjalikumalt ette valmistada. Näiteks kõik ei soovi teha pilte või kiiruse peale ülesandeid, mistõttu tulime mõttele, et inimene saab valida kolme tegelaskuju vahel, kes neid terve mängu saadavad. Meie karakteriteks saigi valitud kassid, kes on kuidagi muuseumiga seotud. Võistlushimuline Ronja on vanalinnas tuntud kass, kes vahel proovib Linnaelumuuseumitki külastada. Tema lahendab mängus kõik ülesanded. Pusa on 1930ndatel aastatel tegutsenud fotograafi Carl Sarapi kass. Tema küll Tallinnas ei elanud, kuid Sarapi fotod on hoiustatud TLM Fotomuuseumi filiaalis. Seetõttu on kass mängus Tallinna turist, kellega ei pea ülesandeid kiirustades tegema. Viimaseks tegelaseks on muumiakass, kes avastati 1950ndatel aastatel Raekoja 13 hoone restaureerimistöödelt seina seest. Hoonest leitud esemeid hoiustatakse Tallinna Linnamuuseumis, kuid kass ise kahjuks muuseumi jõudnud ei ole. Muumiakass on aja poolt räsitud ja temaga pildiülesandeid mängus tegema ei pea.

Selleks, et mängida saaksid ka turistid, lõime selle veel inglise ja vene keelde. Publikuprogrammide ja näituste korraldamise kõrvalt võib seda võrrelda suuremahulise näituse korraldamisega, kus abistavaid osapooli on palju.  Lõpuks peab aga väljas olema täiesti toimiv, atraktiivne, lihtsalt käsitletav valmis toode, mis on paras väljakutse.

Kokkuvõttes saab nüüd mängija minna tagasi keskaega ning avastada tollast söögi-, joogi- ja pidustuste maailma!

Täname väga Eesti Teadusagentuuri, Kalev Spad, Tallinna Linnateatrit, Apollot, Raeapteeki ja Rõuge muinastalu, kes osavõtjatele oma välja pandud auhindadega rõõmu valmistasid.

Konkursi info Linnamuuseumi lehel.

Mängu juhendi koos videoga leiad siit.