Karl Vilhelm soovitab sundida end igavust tundma

Võitsid „Rakett69“ 2017. aastal kõigest 9. klassi õpilasena. Kuidas toona saatesse sattusid?

Saatesse utsitas mind minema üks hooaeg enne mind osalenud Frida Laigu, samuti Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane. Tema tuli koolis minu juurde ja ütles, et Karl, sinul nupp nokib ja julgust on, sa peaksid saatesse minema. Ma ütlesin, et veel ei läheks, ootaksin aasta. Olin muidu väiksest peale mõelnud osaleda. Ta ütles, et mine ikka, kui ei saa sisse, lähed uuesti, ära üldse põe. Mõtlesin, et mis mul kaotada on, panin end kirja. Minu elu moto on, et kui midagi ette võtan, siis lähen maksimumi tegema. Andsin endast maksimumi ja vedas ka.

Kooliteed alustasid aasta tavapärasest hiljem, sest sind ei peetud veel kooliküpseks. Mis lugu sellega oli?

Mind ei saanud pudelis, purgis ega üheski kastis paigal hoida. Olen väga elav ja väiksena oli raske leida energiale kanaleid. Kui ma õpetaja tähelepanu ei saanud, otsustasin, et ei osale tunnitöös ja tegelen oma asjadega. Olen alati äärmuste inimene olnud. Sellepärast vanemad vaatasidki, et anname aasta juurde ja ma arvan see oli õige otsus. Ikkagi oli mul algklassides ja põhikoolis raskusi. Mitte õppetööga, vaid et suuta toimida klassiruumis nii, et ma väga ei lõhu seda keskkonda. See ei olnud lihtne ei mulle, õpetajatele ega teistele õpilastele, põhjustasin kõvasti peavalu. Õpetajad, kes nägid minus mitte pahatahtlikku juurikat, vaid elavat ja energilist hinge, proovisid seda kanaliseerida parematesse kohtadesse nagu muusika, esinemine, teadus ja ka õppimine.

Kas praegu kanaliseerid oma energiat teadlikult?

Jah. Kui midagi ette võtan, siis annan maksimumi. Ma teen kas nii vähe või nii palju kui võimalik. Nii oli kooliga ja on muude asjadega. Mida ma teha tahan, teen kogu südamega.

Praegu õpid Tartu Ülikoolis informaatikat. Miks just see eriala?

Iga minuvanune noor teab, kui raske on seda valikut langetada. Juurdlesin kõvasti, oli ka muid plaane. Teadsin, et tahan reaalsuunalist haridust. Vaatasin õppekavadele otsa, mõtlesin, mis oleks mulle kõige kasulikum. Tean, et ma ülikooli kõrvalt tegelen veel paljude asjadega, seega ei saa panustada nii palju kui mõni teine, kes väga tahab ülikoolist maksimumi võtta. Tegin strateegilise valiku. IT valdkond on kõige kiiremini kasvav sektor. Programmeerimine on äge ja kõrgem matemaatika tekitab vahepeal tunde, et kus ma omadega olen. Väga äge on!

Üks su paljudest muudest tegevustest on muusika.

See ei ole ainult muusika ja pillimängimine, eriti Arg Part, bänd millesse pühendan rohkem aega ja energiat. See, mida bändi tegemine endas kätkeb, on meeletult lai. Kaasneb laulude kirjutamine, proovitegemine, pillide harjutamine, loominguline pool, ürituste korraldamine, suhtlemine, pead suutma toimida kuue teise mehega, et langetada keerulisi otsuseid, kus õigeid vastuseid alati ei ole. Lisaks logistika, mis kaasneb 6 mehe ja instrumentide transportimisega ja kõige selle majanduslik pool, ärijuhtimine, et bändi teha nii, et poleks vaja ise palju peale maksta. Üritan nulli jääda, mitte meeletult raha teenida.

Jõuad veel ka sporti teha. Mis spordialad praegu paeluvad?

Kindlasti lohesurf. Ainuke aeg, millal seda harrastada ei saa, on siis, kui tuul ei puhu. Miinuskraadidega ka merel ei käida, sest isegi kui kalipso on piisavalt soe, siis see ei ole ohutu, sest mere peal kõik jäätub, sh varustus. Kui midagi läheb väga halvasti, saad lohe enda küljest lahti lasta, aga kui lahtilaskmise mehhanism ära jäätub, siis ei pääse lahti. Eelmine aasta panime talv läbi, siis miinuskraade näha ei olnud. Lohesurf on sellepärast nii äge, et seal on ekstreemumid. Suvisel vaikse tuulega päeval on mere peal täielik idüll, sõidad vaikselt, teed trikke. Teine ekstreemum on talvised tormid, eriti detsembrist veebruarini. Siis on olnud neid hetki, kus olen mõelnud, et nüüd võib reaalselt surra. Nii ei juhtu, kui käituda targalt ja mõistlikult, aga see paneb elu perspektiivi ja tekitab nii palju austust emakese looduse vastu. Kui muidu mõtled, et inimene on looduse boss ja elad kui kuningas planeedil, siis olles keset merd, 5-meetri kõrgused lained liiguvad sinu poole ja vaevu suudad vee peal püsida, siis mõtled, et täitsa lõpp, olen õrn leheke emakese looduse käes. Kui ülbeks minna, siis läheb kehvasti.

Samasugune adrenaliinilaks on minna lavale laulma või pilli mängima. Aga mõlemaga on seda teist ekstreemumi rohkem. Lohesurfis on vaiksed ilmasid 70–80% ajast ja bänditegemisel on laval veedetud aeg palju vähesem kui see, mida veedad üksi või bändikaaslastega harjutades.

Mis sind kannustab?

Ma usun kirglikult haridusse, teadusesse ja ratsionaalsesse mõtlemisse. Ma arvan, et ühiskond, mida valdab loogika ja ratsionaalsus, on kõige parem ühiskond. Sellepärast tahan seda propageerida, eriti noorte seas. Kuna olen üks väga väheseid noori, kes on ühiskonnas mingil määral tuntud just sellepärast, et ta on kirglik nende teemades suhtes, siis tunnen vastutust ja kohustust. Tahan inspireerida lapsi sellist entusiasmi tundma, mida mina tundsin väiksena. See ongi olnud minu missioon.

Mida teeksid tänases Eestis teisiti?

See on keeruline küsimus. Igal pool maailmas on pinged õhus, aga vaadates, mis toimub poliitikas ja avalikus elus, siis see teeb mind vahel kurvaks. Teineteise provotseerimine ja sõimamine on kole. Mulle meeldiks uskuda, et kõik need inimesed, kes seal figureerivad, tahavad Eestile head. Visioonid on erinevad, see on normaalne, kuid selline degradeerumine sildistamisele, sõimamisele ja provotseerimisele, on lapselik. Seda ma muudaks, kui see oleks minu võimuses.

Kas sa planeerid või sead visioone pikemalt ette? Näiteks, kus oled 10 aasta pärast?

Kindlasti natukene. Mul on püüdlused ja sihid, aga olen realist, ei jää väga unistustesse kinni. Me keegi ei teadnud veidi enam kui aasta tagasi, mis seisus kogu maailm praegu on. Samal põhjusel hoian hästi avatud meelt. Siht ja püüdlus peab olema, aga elu on ettearvamatu nii heas kui halvas.

Oled kunagi öelnud, et soovid luua oma ettevõtte. Millal seda teed?

Põhimõtteliselt mul juba on oma firmad, mis kätkevad endas bändi ja enda ära majandamist, aga olen rääkinud teistsugusest ettevõtlusest. Kui näen mingit probleemi, millele keegi ei paku lahendust, siis pakun ise ja toon turule. Selline tahe ja mõtlemine on minus olemas, aga ma ei ole spetsiifilist plaani teinud. Hoian näppu pulsil, mis tulevik toob, eriti tehisintellekti, taastuvenergia, pilve- ja asjade interneti poole pealt, see on meeletult põnev. Olen valmis selleks, et kui taban ära selle augu, kus ma saaksin reaalselt midagi ära teha, siis ma seda ka teen.

Millised on tänapäeva noored? Kas lumehelbekesed, nagu neid on nimetatud?

Nimetagu milleks tahavad, mina südamesse ei võta, ma arvan, et oma tegevustega tõestan vastupidist. Aga ma näen meie põlvkonna probleemina, et tehnoloogiaga on kaasnenud väga palju head, aga ka halba. Meil on taskus meeletult võimas arvuti, mis on konstantselt ühendatud kogu ülejäänud maailma teadmiste ja mõtetega. See on meeletult äge! Enda ja sõprade, lähedaste juures panen tähele, et kuigi meil on taskus portaal, millest inimkond on unistanud kogu aeg, mis võimaldab pöidla paari välkkire liigutusega saada vastuse, kuidas töötab kvantmehaanika või kuidas teha juustu, kaasneb sellega ka negatiivne pool, mida kujutab endast sotsiaalmeedia. Kui lihtne on ennast sinna spiraali ära kaotada. Facebook, TikTok või Instagram – lähed mingit sõnumit vaatama ja avastad, et möödunud on paar tundi ja sa vaatad mingeid kassivideoid. See on hirmus, kui märkamatult see juhtub. Seda tuleb enda juures jälgida. Ma julgustan inimesi tundma igavust. Mõelda vaid, mis teadussaavutused või kui palju kunsti või kirjandust oleks olnud olemata, kui näiteks Einsteinil või Hawkingul oleks olnud telefon ja TikTok. Kõige tühisemal hetkel nad oleksid ehk istunud TikTokis, selle asemel, et tunda igavust, olla enda mõtetega ja avastada, et appi, mul tuli idee!

Kas sa ise tunned igavust?

Mul väga igav ei ole, olen harjunud, et kui on igav, saan end välismaailmast välja lülitada ja minna oma mõttemaailma. Tekitan neid hetki strateegiliselt, et saaksin üksi istuda või oma mõtetega kõndida. Näiteks kui inimesed jooksmas käies kuulavad muusikat või podcaste, siis mina mitte kunagi jooksma minnes ei pane kõrvaklappe pähe, telefoni jätan koju, võtan ainult koduvõtme. See on omaette meditatsioon ja samal ajal tervislik, teed trenni.

Mida ütleksid julgustuseks noortele, kes püüdlevad järgmisse „Rakett69“ saatesse?

Ütleksin samamoodi nagu Frida ütles mulle, et ärge kahelge, minge proovige, te ei kaota midagi, aga võite saada meeletult hea kogemuse. Raketi erisaadet tehes kohtusin paljude 10 hooaja jooksul osalenute ja ka võitjatega ja nende läbiv mõte, mida Rakett69 neile andis, oli julgus ja enesekindlus. Kui mingi asi tundub võimatu, siis hakkad pihta ja üks hetk selgub, et saidki hakkama!

 

Autor: Sigrid Rajalo
Fotod: Alis Mäesalu, erakogu
Avaldatud: 17.02.2021