Heigo Laaneoks – Kuldsed käed, mis on kodukohale truud

Kõik, kes Väätsal elavad, teavad Heigot. Ja kui lähemaks tutvuseks pole põhjust, siis on vähemalt õpitud tema abivalmidust ära kasutama. Ta on selgeks saanud väga palju praktilisi oskuseid ja tuleb vastutusega toime. Tosina aasta jooksul on temast sõltunud piirkonna ehitiste, renoveerimiste ja edasiarenduste õnnestumine, aga ka palju muud.

Selles loos ei ole ajendiks globaalsed visioonid, vaid oma perekonna ja kodukoha reaalsed vajadused. Kohtumine toimubki juhtumisi Heigo emakodus, kus mindki natuke teatakse. Seepärast ei ole mingit põhjust vestlusest välja jätta ka Heigo ema ega lapseootel naist. Intervjuu on seda otsesem ja vahetum.

Valikuid ja kõrvalehüppeid oli juba enne ülikooli astumist.

Heigo ei läinud keskkooli, vaid lõpetas kiitusega hoopis kutsekeskkooli, kus õppis ehitust. Samal ajal käis ta puidutöö ettevõttes tööl. Kaaludes kõrgkooli minekut, ei saanud ta aga riigieksameid kutsekooli lõpus teha. Kui muud seiklused kirjeldamata jätta, võib öelda, et alternatiivid puudusid.

Esimene võimalus aega hästi kasutada oli kohe ajateenistuses ära käia. See tehtud, sai Heigo tööle Koma ehituses elektrikuna, kus ta väärtuslikku praktikat sai. Ning nagu ta ise ütleb: „Niipalju ma elektrist ikka teadsin, et kui pluss on massis, siis on asi sassis.“ Juba aasta pärast liikus ta samas ettevõttes edasi elektritööde objektijuhi kohale, kus sai korrusmajadel lihased korralikult trimmi joostud. Pidage meeles, et see kõik toimus kutsehariduse ja kogemuse baasilt!

Samm kõrvale

Olles juba noorest saadik kaitseliitlane, sai Heigo kutse osaleda väljaõppes ja käia ära rahuvalve missioonil Bosnias. Nagu muuseas käib see jutust läbi. Pool aastat väljaõpet Scoutspataljonis ja pool aastat patrulli välismaal. Kuigi pakuti võimalust edasi kaitseväkke jääda ja järgmistele missioonidele minna, ei teinud ta seda. Miks mitte? Las see tuleb Heigo enda sõnade läbi:

„Üks tuttav, kes õppis mitu aastat Tartus keemiat ei leidnud tööturul võimalusi ning läks samuti Scoutspataljoni. Pärast võib-olla tahaks ära tulla, aga kus sa tuled. Oskad tappa ja su füüsiline vorm on hea. Sitta ka ei lähe ohvitserina viskama. Mina mõtlesin, et õpin kohe endale mingi eriala ära, et sellist olukorda ei tekiks. Piisas ühest kogemusest. Sain mitu head sõpra, harjutasin keelt ja laiendasin silmaringi.“

Kõrgkool ja aastaid stabiilsust töökohal

Missioonilt tagasi tulles andis Heigo paberid sisse Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusinseneri erialale, kus kasuks tuli ka varasem kogemus. Parasjagu oli käimas majanduskriis ning ehitusettevõte, kus ta objektijuhina töötas, kannatas selle all kõvasti. Varsti asendus senine amet hoopis kohalikus omavalitsuses ehitusnõuniku kohaga.

Arvestades selle ameti mitmekesisust, on suisa vajalik, et too inimene oskaks ka muud peale ehituse ning tunneks paika hästi. „Lisaks ehitusnõuniku ametile tegin haljastuse, heakorra, tänavavalgustuse, suhtekorralduse (naerab)...“ Heigo ema peab vajalikuks viimasele punktile lisada: „Sina oled nii vastutulelik, ei oska kunagi ära öelda. Mida kõike sa seal tegid – vedasid mammikesi Tallinna.“

Ehitusnõuniku ametis jätkas ta koguni seitse aastat, mille käigus valmisid energiatõhusad hooned ja hoiti infrastruktuur toimimas. Aga oli selge, et kui ehitusnõunik vallavalitsuse istungil eelnõusid kaitses, siis polnud laua taga vastas seda kompetentsi, et neis asjades kaasa rääkida. Sellest ka Heigo erakonda astumine ja pärast valimistel Väätsa vallavalitsuse liikmeks valimine.

Heigole pakkus huvi energiasäästliku ehituse erialal edasi õppimine. See otsus sai tehtud ning tema magistriõpingud TTÜ-s langesid kokku ajaga, mil ta sai enda teadmisi ka kohaliku koolimaja renoveerimisel praktikasse lülitada. Kui asi pikal ajajoonel lahti joonistada, siis osales Heigo selles projektis kõigepealt koolipoisina probleemi märgates, seejärel bakalaureuse ajal koolis mõõtmisi tehes ja lõpuks magistriõpingute ajal, renoveerides koolimaja liginullenergiahooneks.

Keeruline uue ameti avastamine

Väätsa valda enam 2017. aasta sügisest ei ole, mistõttu jõuamegi Heigo tänase ametini – Paide linna linnamajanduse osakonna juhataja. Paide on nüüd pindalalt Eesti suuruselt teine linn Pärnu järel, kuna sellega liideti mitmed omavalitsused. Heigo osakonnas töötab 8 inimest, kellest 4 on uued ning kellest ka vanad olijad ei tunne kokku liidetud omavalitsustes toimuvat. Osakonna juht peab teadma kõigest midagi ning samas panema inimesed omavahel toimima. Samas on valimised tulemas, mis tähendab nõudmisi ülevalt. Igapäevaselt tuleb Heigol tegeleda suurte hangete, ehitusjärelvalve ja projektijuhtimisega oma osakonnas.

Paide uue koolihoone ehitus on kohene proovikivi, mis ei lase oodata. Energiatõhususe teema õppimine on aga andnud ehitusest hea ülevaate. „Täna oskan vaadata praeguste objektide juures asjad energeetiliselt läbi, et tellijana mitte puusse panna.“ Näiteks vältis Heigo üht üledimensioneerimise viga, mida hakati tegema uue koolimaja projekteerimisel, säästes omavalitsusele kümneid tuhandeid eurosid.

Mis olid teised valikud?

Kui Heigolt alternatiivide kohta küsida, siis näeb ta, et erasektoris oleks vajadus ka hea omanikujärelvalve, konstruktorite ja projekteerijate järele. „Kui ma poleks läinud Paide linna, siis mu esimene valik oleks omanikujärelvalve. Seda ei julgeta või ei taheta väga teha ning seal on ka parajagu bürokraatiat ja vastutust.“ Selle olulisust tajub Heigo hästi, kuna tellijana klaarib tema hiljem vigu, mida ehituses tehakse.

„Kui omanikujärelvalve on nõrk, siis tehakse praaki. Ehitaja vaatab ikka, kuidas saada odavamalt ja lihtsamalt. Kõige olulisem on tellija lähteülesanne, mida projekteerijale anda. Kui see on väga hästi läbi mõeldud ja tellija on tark, siis pole põhimõtteliselt omanikujärelvalvet vajagi.“

Energiasäästliku ehituse erialalt oleks loogiline liikuda energiaaudiitori või kütte- ja ventilatsioonisüsteemide inseneri kohale. Kuid võib teha ka nii, nagu Heigo – lisada see eriala varasemale kogemusele ja olla niimoodi oma ametis väärtuslikum.

Kui kokku võtta, siis mida...

Kui kokku võtta, siis seda, et Heigot iseloomustab pideva tegutsemise impulss. Ma ei mäleta, kui palju ta oma erinevate kogemuste vahel põrgates mainis nii muuseas: „...ja kui see läbi sai, läksin kohe tööle ja siis...“. Igas olukorras nagu kass, kes alati neljale käpale maandub. Mis ta selliseks teeb? Ilmselt töökus. Tema elu saadab kestev vajadus õppimise kõrvalt töötada ja töötamise kõrvalt õppida. Inimeste tundmiseks. Kogemuste saamiseks. Vastutuse kandmiseks. Näha on, et ilma üheta neist – õppimise või töökogemuseta - oleks see artikkel poole lühem.

 

Tekst ja fotod: Jonas Nahkor
Avaldatud: 04.05.2018