Hauakambrist arvutiekraanile: digitaalsete eksponaatide loome

Ragnar Saage, Tartu Ülikooli arheoloog

Kas teadsid, et ka Eestis on olemas Egiptuse muumiad? Muumiad jõudsid Eestisse tänu Otto Friedrich von Richterile, kes reisis 1814. kuni 1816. aastal Kreekas, Egiptuses ja Lähis-Idas. Ta ise küll suri juba 1816. aastal, aga tema perekond otsustas tema kogutud esemed Tartu Ülikoolile annetada. Kuna nende muumiate kohta oli väga vähe kirjalikku infot, võttis rühm Tartu Ülikooli ja teiste asutuste teadlasi ette põhjaliku analüüsi, et vastata mitmele olulistele küsimustele: kas tegemist on ehtsate muumiatega, mis ajast nad pärinevad, kuidas nad elasid ning kui vanalt nad surid, kes nad olid ja mis sai neist peale surma? Muumiate uurimises osales arheolooge, osteolooge, egüptolooge, keemikuid, geneetikuid, kohtueksperte ja teiste erialade esindajaid. Eesti Teadusagentuuri poolt toetatud projektis tutvustasin antud uurimisrühma tulemusi ja nendega saab tutvuda selleks valminud interaktiivsetel 3D mudelitel. Mudelid on üles laetud sketchfab’i keskkonda. Muumiate uurimistulemustest täieliku ülevaate saamiseks soovitan lugeda populaarteaduslikku Tutuluse artiklit[1] ja teadusartiklit ajakirjas PLOS ONE[2].

Mudelid said tehtud fotogramm-meetria abil, mis viimase kümne aasta jooksul saanud väga levinuks kultuuripärandi dokumenteerimise viisiks. Fotogramm-meetrial põhinevad programmid kasutavad 3D mudeli loomiseks suure ülekattega pildistatud fotosid, mille alusel luuakse punktipilv dokumenteeritavast objektist. Edasi interpoleeritakse punktipilvest pind ja tekitatakse selle peale tekstuur. Umbes nagu nahk mao seljas. Sel viisil on võimalik dokumenteerida eri suurusega objekte: drooni pealt pildistatud maastikust kuni väikeste üksikesemeteni. Peamiseks nõudmiseks on teravad ja ühtlaselt valgustatud pildid.

Varasematest töödest võiks välja tuua 14. sajandil ehitatud Tallinna veerenni[3], mis varustas Tallinna linna veega Ülemiste järvest. Kuna arheoloogia on tihti destruktiivne ehk objekti kaevamise käigus see ka hävitatakse, siis on 3D mudel hea viis kuidas kultuuripärandit järeltulevatele põlvedele edasi anda. Hea näide väiksematest esemetest on viikingiaegselt Kuigatsi linnamäelt leitud metallisulatustiigel[4]. Selle mudeli põhjal oli võimalik välja arvutada ka tiigli mahutavus (38 cm³), mis ühtlasi annab meile aimu rauaaegse metallivalamise piiridest ehk kui suuri esemeid üldse tolleaegsete vahenditega oli võimalik valada.

Muumiate 3D mudeli jaoks sai muumiatest tehtud üle 500 pildi ja selle töö käigus selgus, et parema tulemuse andis suurema muumia puhul kasutatud meetod: sellest tehti nii kõhuli kui selili asendis eraldi mudelid ja hiljem liideti poolikud mudelid üheks tükiks kokku. Sel viisil dokumenteeritud muumial oli väga vähe pimedaid alasid, kuhu fotoaparaadiga ligi ei saanud. Väiksem muumia on virtuaalselt 2021. aasta 21. märtsini Eesti Kunstimuuseumis „Egiptuse hiilgus: Niiluse oru kunst“. Kuna muumia enda liigutamine talle hästi ei mõju, on digitaalne eksponaat hea lahendus. Lisaks on interaktiivse ekraani pealt võimalik muumiale käed külge panna!