Raamat kogemusõppest jagab praktilisi soovitusi

Tekst: Sven Paulus

Hiljuti ilmunud raamat kogemusõppest korrastab emakeelset sõnavara ning annab muuseumite ja teaduskeskuste töötajatele nõuandeid. Sellest rääkis lähemalt selle koostaja, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi alushariduse ja algõpetuse didaktika dotsent Inge Timoštšuk.

Mis on raamatu „Kogemusõpe avatud õppekeskkonnas“ eesmärk?

Selle eesmärk on aidata korrastada sõnavara, mida eesti keeles kasutame. Meil on päris palju toortõlkeid inglise keelest ja inimesed kasutavad sõnu sellises tähenduses nagu on harjutud. Erinevates asutustes või kogukondades on teatud harjumuspärased viisid ühest või teisest asjast rääkida, kuid minu püüe oli luua selles mingit korrapära. Soovisin selgitada, kust need mõisted pärit on ja kuidas neid Eesti olemasoleva teadmisega siduda.

Teine eesmärk oli panna kokku metoodiliste soovituste kogum, mis võiks aidata inimestel muuseumites ja teaduskeskustes õppimist paremini juhtida. Tegelikult me teame õppimise kohta päris palju, meil on nii maailmas kui Eestis palju temaatilisi empiirilisi andmeid ning pole vajadust kogu aeg jalgratast leiutama hakkama. Nii võikski mõned asjad olla kirjas, et kuskilt pihta hakates saaks vaadata, mis on juba varasemast juba teada.

Kui sisu poolest rääkida, siis millest raamat koosneb?

Esimene peatükk tegeleb mõistetega ja püüab leida korrapära või tuua eesti keeles välja selgemat sõnumit selles osas, mida avatud õpikeskkonnad endast kujutavad. Teine osa on enam seotud õppimise juhtimisega, kuidas õppijate iseseisvust toetada ja nende õppimist juhtida. Järgnevad peatükid on pühendatud praktilistele soovitustele: kuidas praktilistes olukordades tegutseda, kuidas seada eesmärke ja koostada tegevuskavasid. Samuti keskendub raamat sellele, kuidas õppekäikude plaane paika panna. Mõned tekstiosad on pühendatud sellele, kuidas teha koostööd nende tegevuste kavandamisel näiteks muuseumites või teaduskeskustes.

Kellele raamat eelkõige mõeldud on?

See on inimestele, kes töötavad muuseumites, teaduskeskustes ja võib-olla ka huvihariduses. Samuti ka huviringide juhtidele. Need, kes on kooliõpetajaks õppinud, peaks suurt osa raamatus käsitletavatest asjadest teadma. Eriti kui ülikool on lõpetatud viimastel aastatel või aastakümnetel. Samas küllap on neilgi võimalik raamatu abil veidi oma silmaringi laiendada, sest avatud õppekeskkonna teema hõlmab endas keerukamates keskkondades õppimist. Info hulk läheb ju kogu aeg suuremaks ja olukorrad, kus õpitakse, on mitmekesisemad. Mõneti erineb see klassis toimuvast, sest kui õpetaja klassiruumist välja läheb, siis tema jaoks on avatud õppekeskkonna mõtestamine ehk teisel moel aktuaalne.

Mis erinevus on õpikeskkonnal ja õppekeskkonnal?

Kui räägime õppija positsioonilt ehk õppimisest, siis on tegu õpikeskkonnaga. Kui räägime  õppekeskkonnast, siis sisaldab see nii õppimist kui õpetamist.

Tõenäoliselt hakatakse üha enam viima õppetööd läbi väljaspool klassiruumi. Mida olulist peaks järgima õpetaja ja mida muuseumi või muu avatud õppekeskkonna pedagoog/juhendaja?

Kuna õppimise keskkonnad on nii mitmekesised ja keerukad, siis kõik nendes keskkondades toimetavad inimesed peaks võtma omaks positsiooni, et nad saavad teisi aidata. Sisuliselt tähendab see õpetaja rolli võtmist, sest mida keerukam on keskkond, seda enam vajab inimene infoga toimetulekul tuge. See on ka mõtteviisi muutus: ei ole nii, et keskkond ise õpetab, pigem peab rohkem infot ja kogemusi omav asjatundja olema teejuhiks ning abimeheks.

Lisaks uue mõtteviisi ja võtete omandamisele tuleb juhendajal mõista, et sellist õpetamist on võimalik õppida. Seega tuleb tal anda infot eesmärkide kohta, kaasata õppijaid, neid motiveerida ja pakkuda selliseid ülesandeid ning elamusi, mis võimaldavad positiivset kogemust või eduelamust.

Kuidas toetab raamat avatud õppekeskondades õppimise kvaliteeti?

Selles on välja toodud põhjendused ja selgitused, miks peab õppimist juhtima ja millised põhimõtted on mängus iseseisvuse toetamisel ning kaasamisel.

Ehitasime raamatu teadlikult üles nii, et seda oleks vajadusel võimalik eest taha ja tagant ettepoole lugeda. Oleme kasutanud ristviitamist – teooria juures praktilisele poolele ja vastupidi, mis annab erineva mõtlemisviisiga inimestele võimaluse end sellest tekstist läbi lugeda. Kui meil on väga inforikas keskkond ja praktilisele tegutsemisele selgitusi, struktuuri ja juhiseid ei kaasne, siis võib see teadmise hoopis ära lõhkuda või tekitada väärarusaamu. Olen veendumusel, et ainult võtete või juhiste jagamisest ei piisa, vaid tuleb ka põhjendada, miks üks või teine asi ja millises kohas toimib.

Milliseid nippe raamatus jagatakse, et õppetöö muuseumites ja teistes avatud õppekeskkondades oleks kvaliteetsem ja pakuks kõigile osapooltele (muuseum/teaduskeskus vmt, õpetaja, õpilane) suuremat rahulolu?

Raamatus on täpsemad juhised, kuidas organiseerida tööd, koostada õpijuhiseid, anda selgeid selgitusi, eesmärgistada tegevust ja kuidas teavitada õppijaid eesmärkidest jne. Siin on kõige tavalisem õpetamise protsess avatud keskkonna näitel lahti kirjutatud ja samuti on juttu tagasiside andmisest ning näiteid vanuselise eripära arvestamisest. See tähendab, et lasteaia lastele ja täiskasvanutele ei saa läheneda ühes võtmes. Lisaks on raamatus õppijate häälestamise võtteid. Kindlasti pole tegu retseptiraamatuga, vaid pigem on püütud õppimise protsessi alates häälestamisest kuni kokkuvõtete tegemiseni põhjendada ja kirjeldada otstarbekaid võtteid tuues erinevaid näiteid.

Iga peatüki lõpus on harjutused. Kellele need on mõeldud ja kas kuskil on ka n-ö õiged vastused?

Need on mõtlemisharjutused, mis tuginevad eelnevale tekstile ja õiged vastused tulevadki tekstist. Mõeldud on need kõigile neile, kes iseennast tekstis või sihtrühmana ära tunnevad: muuseumi pedagoogid või avatud keskkondade töötajad. Mõned raamatud on juba jõudnud ka õpetajate kätte. On olnud kuulda, et neil on seda kõike oma vaatevinklist väga huvitav jälgida ja mõelda täpsemalt, mis toimub väljaspool klassiruumi nendes asutustes, kellega nad kokku puutuvad.

Raamatus on mitmeid väga erinevaid kogemuslugusid. Kuidas on siiani toimunud avatud õppekeskkondade (muuseumid, hariduskeskused) pedagoogide/juhendajate koolitamine haridusprogrammide koostamiseks ja läbiviimiseks?

Tallinna Ülikoolis on mitmed aastad olnud valikaine “Õppimine ja õpetamine avatud õpikeskkonnas”, mida pakutakse tulevastele aineõpetajatele ja selles on osalenud ka kutsepedagoogid. Aine on olnud väga populaarne ja õppegrupid on pidevalt täis. Samas ei ole mul liiga head ülevaadet selle kohta, kuidas muuseumite või teaduskeskuste inimesed oma teadmisi täiendavad. Loodan, et ilmunud raamat aitab seda tühimikku täita ning lugejad saavad kaasaegsest infost kätte suurema kontsentraadi.

Mis on Teie hinnangul selle raamatu kõige suurem väärtus?

Raamat kannab sõnumit, et teisi õpetama hakkavatel inimestel tuleb väga selgelt omaks võtta õpetaja roll ja seda on võimalik õppida, mis omakorda võiks aidata muuseumite ja teaduskeskuste inimesi. Lisaks on tervikuna ära kirjeldatud, kuidas sellises keerukas keskkonnas õppeprotsess toimub ja kuidas jõuda motiveerimisest tagasiside andmiseni.

Raamat „Kogemusõpe avatud õppekeskkonnas“ on PDF failina kättesaadav SA Eesti Teadusagentuuri kodulehelt. Samuti on huvilistel võimalik saada tasuta raamatut paberkujul (kuniks neid jätkub). Oma soovist tuleb teada anda veebivormi kaudu: https://bit.ly/3lmMyFs.

Raamatu väljaandja on SA Eesti Teadusagentuur ja seda rahastati TeaMe+ programmi raames Euroopa regionaalarengu fondi toel.