Tuumaenergia – kas tulevik või minevik?

2021. a sügisel toimus Tallinna Reaalkoolis IV rahvusvaheline reaal- ja loodusteadusliku hariduse konverents. Konverentsi teisel päeva teemad olid päevakajalised, et avada teaduslikumat vaadet rohepöörde teemadel. Üks põnev kuulamine oli paneeldiskussioon „Tuumaenergia – kas tulevik või minevik“, milles osalesid Madis Vasser (Eesti roheline liikumine), Mario Kadastik (KBFI), Marti Jeltsov (Fermi Energia). Paneeli modereeris Rainer Kelk (vil! 132). Järgnevalt lühiülevaade teemaarutelust.

Tuumaenergia on olnud energiavõrgu osa alates aastast 1954, kui Nõukogude Liidus ühendati võrku 5 MWe reaktor. Vähem kui 70 aastaga on tuumaenergiast saanud elektrivõrgu tugitala, mis aitab igal aastal jätta õhku paiskamata rohkem kui 2 gigatonni (2000 miljonit tonni) CO2. See on võrdne 400 miljoni sisepõlemismootoriga auto eemaldamisega liiklusest. Tuumaenergia tulevik tundub roosiline – kõrged saastekvootide hinnad ja arenevad tehnoloogiad on investorite ja alternatiive otsivate ühiskondade jaoks atraktiivsed.

Miks aga kõige selle valguses on paljud Euroopa riigid otsustanud näidata tuumajaamadele punast tuld? Millise tee peaks valima Eesti ning kas investeeringud tuumaenergiasse piirduvad ainult tuumajaamade ning aatomist toodetud elektriga? Vastavate küsimuste üle arutlesid Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige Madis Vasser, Fermi Energia tehnoloogiajuht Marti Jeltsov ning haridus- ja teadusministri teadusnõunik ja KBFI asedirektor Mario Kadastik.

Risk on tagajärje ja tõenäosuse korrutis. Lennukiõnnetuse mõju on suur, kuid tõenäosus väike. Autoõnnetusel on olukord vastupidine. Madis Vasseri meelest aga tuumaenergiat nii käsitleda ei saaks, sest tagajärjed võivad olla õnnetuse korral nii suured, et tõenäosus ei mängi siis enam rolli. Just see on põhjus, miks Vasseri väitel 2/3 Euroopa riikidest on otsustanud pöörata tuumaenergiale selja.

Tehnoloogiad on samas pidevas arenemises. Fermi Energia tehnoloogiajuht Marti Jeltsov rõhutas tuumajaamade põlvkondadest rääkides, et tänapäevased reaktorid on olemuslikult nii ohutud, et varasemate õnnetuste kordumine oleks puhtfüüsikaliselt võimatu. Miks ikkagi peetakse tuumaenergiat ohtlikuks, samas kui tuumaenergia on tänu heitmevabale tootmisele säästnud miljonite inimeste elusid?

Mario Kadastiku hinnangul on tuumaenergeetika puhul tavainimese jaoks millegi kompleksse ning võõraga, mille toimimisest palju teada ei ole. See viib omakorda skepsise ning usaldamatuseni. Seetõttu on väga tähtsal kohal kodanike laiapõhjaline harimine – radioaktiivsuse lahtiseletamine ning selle perspektiivi panemine. Kadastiku väitel on võrdeline seos tuumajaama läheduse ja usaldusastme vahel – mida lähemal elab inimene tuumajaamale, seda rohkem ta seda usaldab. Seda just avaliku kommunikatsiooni tõttu, kuna operaatorfirmad investeerivad palju aega ja jõudu, et inimesi harida ning tuumaenergia iga võimalikku tahku lahti seletada.

Tuumaenergeetika kasutuselevõtt nõuab riigilt selget sihti ja pühendumist nii investeeringute kui ka hariduse suunamise näol. Kas aga tuumaenergeetikal on teaduses või hariduses kohta, kui riik on otsustanud tuumajaama plaani maha matta? Marti Jeltsovi meelest on, kuna tuumateadlaste ja -inseneride näol on tegemist multifunktsionaalsete teadlastega, kes suudavad kõrgtasemelist teadust või tööd teha ka teistel erialadel – nii pangas analüütikuna kui vormelitiimi insenerina.

Vasser leiab aga, et need samad andekad inimesed peaksidki just keskenduma tehnoloogiatele, mille rajamine ei ole nii pikk protsess kui tuumaenergia. Seetõttu on Vasseri meelest tuleviku energiasüsteemi keskseteks sammasteks just taastuvenergialahendused koos salvestamisvõimekusega. Samas sellise lähenemise ajaskaala oleks võrreldav tuumaenergia omaga – Eestis peaksid esimesed meretuulepargid valmima kõige varem alles 2030. Pikaajalise salvestamise võimekus maailmas praegu veel puudub.

Just ajafaktor on üks aspekt, mida toob Vasser tuumaenergia miinuspoolena välja – planeerimine ja ehitamine võtavad liiga kaua, projektid võivad venida pikemaks kui esialgselt planeeritud. See aga annabki praegustes tingimustes aega Eestil teha järelemõeldud otsused ning koolitada välja kohalikud spetsialistid, leiab Kadastik. Samas võib 10-15 aastaga muutuda looduses palju. Kas tuumajaamad on töökindlad ka muutuvates kliimaoludes, kui näiteks mereveetase on igal aastal tõusmas? On küll, ütleb Marti Jeltsov. Tuumajaamad ehitatakse nii kõrgete varuteguritega, et ohutus on tagatud ka oluliselt muutunud kliimas.

Küsimus, kas Eestisse ehitatakse tuumajaam või mitte, on riiklikult kõrge tähtsusega. Kaasatud on ekspertkomisjonid, mitmed ministeeriumid ja avalikkus. Sama tähtis on aga ka küsimus, mis saaks kõrgelt haritud noortest, kes on välismaal omandanud tuumainseneri või -füüsiku kraadi. Kuidas hoida noori teadlasi või insenere Eestis juhul, kui on riiklikul tasandil tehtud otsus mitte toetada kõrgtasemelist teadust ning tööstust? Tuumaenergia tulevik on garanteeritud. Kas ka Eestis, see on meie enda otsustada.

Autor: Rainer Kelk
Paneeldiskussiooni moderaator Tuumainseneeria magistrant
EPF Lausanne/ETH Zürich