Tooteinsener Silver leiab väärt lahendusi

Silver Liepkais on noor insener, kes on pärit väikesest Parksepa alevikust Võrumaal. Pärast Parksepa Keskkooli lõpetamist suundus ta Tallinna Tehnikaülikooli õppima tootearendust ja -tehnikat. Nüüdseks tegutseb Silver igapäevaselt tööstuses vajaliku protsessitehnika tootmise köögipoolel, näiteks surveseadmete, mahutite ja soojusvahetite projekteerimisega. Igapäevaste tööülesannete juurde kuulub tootmisjooniste ning 3D mudelite loomine, tugevusarvutuste tegemine ja vajalike tootmismaterjalide valimine ehk kliendi visiooni realiseerimine. Inseneritööd peab ta võimaluseks luua väärtust, uusi lahendusi ning ennast pidevalt arendada ja seda korraliku töötasu eest. Kuidas Silver aga oma praeguse ametini jõudis?

Oma koolipõlve kohta ütleb ta järgmist: „Ma ei olnud kunagi väga suur õppimise fänn ja seega meeldisid mulle rohkem ained, kus pidin vähem pingutama. Lisaks kehalisele kasvatusele sain hästi hakkama just matemaatika ja füüsikaga, kuna nendes ainetes õnnestus mul läbi saada ilma, et peaks väga palju midagi pähe õppima. Enamasti piisas lihtsalt asjast arusaamisest. Mulle tundus, et paljudele teistele ei istunud need õppeained väga hästi, kuna esiteks jäi puudulikuks nende õppeainete rakenduslik külg: ei olnud selge, miks need teadmised vajalikud võivad olla. Ka mina tundsin seda koolis ja isegi ülikoolis. Osade matemaatikaülesannete rakenduslikust küljest saan alles nüüd aru. Teiseks aga tundus, et paljud lähenesid neile õppeainetele rohkem nagu “päheõppimise” meetodiga ja nii läbi tüüpülesannete meeldejätmise neid kontrolltöös oma peast ümber kirjutatigi. Tegelikkuses vajavad reaalained just analüütilist lähenemist ja oluline on aru saada miks ja millal on vaja midagi üht- või teistmoodi teha.“

Otsest soovi inseneriks saada Silveril lapsepõlves polnud, kuid masinad on talle alati huvi pakkunud. Lõbusa vaherepliigina tõi Silver välja, et „Kes üldse kunagi otseselt töö tegemisest unistanud on?“. Ülikooli kandideeris ta pigem vanemate soovil: „SAIS keskkonnas “kandideeri” nupu vajutamine on niivõrd väike pingutus ja kui mind ka kuhugi vastu võetakse, siis ei pea ma ju minema, kui ei taha. Seega valisin tootearenduse tol hetkel välistamise meetodil – ükski teine eriala ei paistnud selline, mida ma kolm aastat oleksin nõus õppima. Minu üllatus oli suur, kui sain teada, et mind TTÜsse vastu võeti. See kõik oli suure riikliku tellimuse teene. Toona oli erialale rohkem riigieelarvelisi kohti kui kandideerijaid ja kõik kes kandideerisid, said ka sisse, isegi siis, kui eksamitulemused TTÜ künnist ei ületanud.“ Ülikooli sisse saanuna ning vanemate toetusest ajendatuna otsustaski noormees suurlinna elu kaema minna.

Vaatamata sellele, et algselt polnud Silver ülikooli õppima minekust vaimustuses ning teooriamahuka õppe käigus jäid esimese õppeaasta lõpuks sisseastunutest järgi vaid pooled tudengid, on TTÜs õppimine karjäärile palju kaasa aidanud. Rasket inseneriõpet ilmestasid põnevad praktikumid, kus õppimisele tekkis juurde rakenduslik külg: „Hakkasin nägema, mida kõigi nende kasutuna paistvate valemite ja teisendutega päriselt võimalik teha on. Tagantjärgi olen mõelnud, et ehk oleks võinud õppida mõnd eriala rakenduskõrgharidusõppes, kus praktikale rohkem rõhku pööratakse.“ Kuigi ülikooliõpe on tööl igati kasuks tulnud, on inseneri igapäevatöö tänu arvutiprogrammidele ajas kõvasti muutunud. „Koolis tegime arvutusi alati käsitsi, etteantud lähteandmete pealt. Päriselt on aga nii, et neid arvutusi teeb arvuti ning inseneri ülesandeks on defineerida lähteandmed.“

Ülikoolielu kohustuslikuks osaks peab Silver aga tudengiorganisatsioonides kaasa löömist, kummutades sellega müüdi, et insenerid on nohikud, kes ainult õpivad. Just sotsialiseerumine võib tulevikus tagada eduka karjääri. Orienteerumispäeval samasse gruppi sattunud inimeste mõjutusel liitus Silver BEST Estonia tudengiorganisatsiooniga ning sealt sai alguse sõpruskond, kellega suheldakse tänase päevani. „Just sõbrad olid need, kes motiveerisid koolis püsima ka siis, kui oli raske.“ Tudengiorganisatsiooni korraldatud karjäärimessil „Võti tulevikku“ tutvus Silver ka oma esimese erialase tööandjaga. „Üldiselt on tehnikaga seotud erialadel tavaline, et tööpakkumised jõuavad juba ka esmakursuslaste lauale, ilma, et ise kuhugi kandideerima peaks. Tuleb lihtsalt olla aktiivne, suhelda ning võimalustest kinni haarata, nii paistad potentsiaalsetele tööandjatele silma,“ soovitab Silver. Positiivse poole pealt toob ta välja ka selle, et tehnikaerialadel makstakse enamasti palka juba praktikal olles, mida sotsiaalteadustes sageli ette ei tule.

Vaatamata paljudele eelistele ütleb Silver, et „Ära õpi inseneriks sellepärast, et see lubab sulle edukat tulevikku. Õpi seda, mis sulle huvi pakub, sest ainult nii saad päriselt oma tegemistes edukas olla. Küll aga on inseneeria, ükskõik mis valdkonnas (ehitus, toidukeemia, IT või mehaanika jne) väga hea lähtepunkt, kust ülikooliteed alustada. Esimese kursuse ained on kõigis valdkonna erialades suuremas osas samad ja hilisemat erialavahetust lihtsustab ainete ülekandmise võimalus. Oluline on säilitada kannatlikku meelt ning mitte alla anda ka siis, kui õpe tundub kui „kosmoseteadus“. Areng võtab aega ja päriselt pädevana tunned end alles pärast mitut aastat töömaailmas praktiseerimist.“

 

Autor: Marion Villemson
Avaldatud: 19.01.2022