Astronoom Tõnu Viik sooviks vähem kosmoseprügi

Eelmisel aastal teaduse populariseerimise elutööpreemia pälvinud astronoom Tõnu Viik (81) imestab ühest küljest tehnoloogia kiire arengu tuules inimeste Marsile pürgimise soovi ning teisalt teaduslikku teadmist eiravate nn lamemaalaste üle.

Kuigi tunnustuse eest tänulik, nendib Tõravere observatooriumi kauaaegne astronoom Tõnu Viik, et jälgides avalikus ruumis nn lamemaalaste sõnavõtte, võiks arvata, et ta ei ole teaduse populariseerimise tööd piisavalt hästi teinud. Teadusliku teadmise mitte-aktsepteerimine torkab tema sõnul varasemate aastatega võrreldes rohkem silma. „Varem inimesed püüdlesid teadmiste poole. Kas või näited Eesti kirjandusest, kus talumehed püüdsid oma poegi kooli saata. Nüüd on see asi imelikuks läinud, aga sellest ei saa lasta ennast heidutada, tuleb muidugi edasi tegutseda!“ Ja edasi Viik ka tegutseb. Iga algav tööpäev leiab ta jätkuvalt Tõravere Observatooriumist, kus ta töötab veel osalise kohaga, andes kolleegidega välja observatooriumi kalendrit ja sellele sekundeerivaid populaarteaduslike tekste. Iga reede õhtu leiab vanahärra observatooriumi legendaarsest saunast, kus lahatakse tõenäoliselt kõige mastaapsemaid ja igavikulisemaid küsimusi universumi olemuse kohta.

Kuigi keegi ei tea, kui palju inimkond universumi kohta teab, on see ilmselt kröömike. Mustast august on enamik kuulnud, kuid ka kõige targem maalane ei oska öelda, mis seal augus täpselt toimub. Viigi sõnul kasvas inimeste teadmiste hulk proportsionaalselt teleskoopide võimsusega suurenemisega. Üks suuremaid vaidlusi on teadlaskonnas käinud selle üle, millise struktuuriga on universum. Kui mõnda aega arvati, et universum on korrapärase struktuuriga nagu kärg, siis tegelikult on Viigi kolleegi Jaan Peldi sõnutsi universum pigem kui käsn, mida iseloomustab ebaühtlus – erisuguse kuju ja suurusega augud ning ebaühtlane tihedus.

Kui astronoomid tegelevad universumi avaruse vaatlemisega Maa pealt, siis tehnoloogia kiire areng võimaldab inimestel üha lihtsamalt ka ise kosmosesse minna. Sellegipoolest üllatab eluaegset astronoomi inimeste kihk jõuda Marsile. „Inimesed ei anna endale aru, mida see kaasa toob,“ märgib Viik, kelle hinnangul on see ülesanne inimkonna jaoks veel liiga raske. Marsile sõit võtab aega ligi aasta, selle jooksul on astronaudid kosmilise kiirguse käes, mille pikaajaline mõju ei ole teada. Pealegi tuleks astronoomi sõnul enne uuele planeedile minekut hakata oma koduplaneedi eest senisest paremini hoolt kandma. „Peaksime siin enne korra majja lööma ja püüdma hoida Maad puhtamana!“ märgib ta.

Tehnoloogia areng on siiski avanud uusi võimalusi. Kui rahakott on piisavalt kõhukas, saab vaat et igaüks osta endale pääsme kosmoselennule või lennutada üles oma satelliidi. Neid viimaseid, satelliite, on Viigi sõnul kosmoses juba liigagi palju. Astronoomid, kes tahavad maailmaruumi vaadelda, on isegi pahased, sest tekkinud ja aina juurde tulev kosmoseprügi häirib nende tööd. Samas annab see kinnitust suurenenud huvist kosmose vastu. „Kui vaatan Tõravere peahoones ringi, näen noori, järelikult on see valdkond populaarne, loodetavasti on siin ka meie populariseerimise töö vilja kandnud.“

Enamasti jõuavad astronoomia juurde füüsikud või matemaatikud. Ka Viik asus Tartu Ülikoolis 1958. aastal teoreetilist füüsikat õppima, kuid Jaan Einasto, nüüdseks Eesti tuntuim astronoom, meelitas ta vastvalminud observatooriumisse tööle. Astronoomiks saamine eeldab siiski huvi matemaatika ja füüsika vastu ning valmisolekut neid süvitsi õppida. Viik nendib, et õpetajate roll on äärmiselt oluline. „Mul on vedanud, mul olid ääretult head õpetajad praeguses Tallinna Reaalkoolis.“

 

Autor: Sigrid Rajalo
Avaldatud: 22.02.2022