Aare Baumer: aju vajab leiutamiseks suhkrut ja hapnikku

Energia avastuskeskuse teadus- ja arendusjuhi, leiutaja ja teaduse populariseerija Aare Baumer peab laste ja noorte juhendajate rolli leiutamise protsessis vältimatult oluliseks.

Kuna hetkel on käimas õpilasleiutajate konkurss, on paslik just Baumerilt, kes oma ülevoolava energiaga on kui leiutamise perpetuum mobile, uurida, mida leiutamine õigupoolest tähendab. Konkursil osalemise kriteeriumid on selgelt kirjas, kuid tõsiasi on, et iga vanuserühma jaoks tähendab see mõnevõrra erinevat protsessi ja tulemust. Reeglina võiks leiutamine päädida leiutatava ehk uudse lahenduse prototüübiga. Tundub lihtne: võtad juhendi ette ja hakkad aga leiutama. Youtube on täis tee-ise (do-it-yourself) videoid, kus mängleva kergusega leitakse probleemile geniaalne lahendus. Kuidas aga lahenduseni jõutakse, jääb enamasti kaamera taha, kuid just see protsess on Baumeri kinnitusel äärmiselt oluline pulkadeks lahti võtta. Siin tulebki mängu juhendaja.

„Lisainfo, vabad käed ja vaba keskkond,“ annab Baumer alustavatele noorte leiutajate juhendajatele kaasa olulised märksõnad, kuidas oma hoolealuseid loovusele suunata. Baumer manab silme ette kunagi nähtud pildi, mis iseloomustab laste ja täiskasvanute infokorje ja info teadvustamise erinevusi. Pildil on 7-aastane ja 16-aastane koos pimedas metsas. 7-aastasel on käes latern, mis valgustab igasse suunda, 16-aastasel taskulamp, mille valgusvihk on kitsas. Leiutamise või igasuguse loomingulise tegevuse alguses on palju rohkem kasu laterna valgusest. „Selleks, et mingi süsteem, olgu mehhaaniline või sotsiaalne, püsiks stabiilsena, tuleb temasse aeg-ajalt sisestada kaose elemente, süsteemi tuleb natukene häirida,“ räägib Baumer ja viskab vestlusesse näiteid kui varrukast. „Näiteks lähete klassiga parki ja näete puudelt alla sadanud lehti. Võib küsida, äkki peaks need tagasi kleepima või äkki peaks hoopis istutama teistsugused puud, mis ei langeta lehti.“ Taolised lahendused puulehtede hunnikutele, kui võimalikule probleemile kõlavad jaburalt, aga häirivad tavapärast mõtlemist, sunnivad n-ö kastist välja mõtlema ja küsima: „Aga mis siis, kui...“. Keskkonnavahetus ehk võimalusel klassiruumist väljaminek on enamasti laste ja noorte loomingulisuse sütitamiseks hea valik.

Leiutamine ei ole asi iseeneses, see on ikkagi teatud probleemidele uudsete lahenduste otsimine ning kui esmane ajurünnak võimalike lahenduse osas tehtud, soovitab Baumer midagi paberile panna. „Kas joonise või mõtte, ja hakata vaikselt edasi tegutsema, aga siis oleks vaja seda juhendaja kätt, mis suunab, muidu on tulemuseks jalgratta uuesti leiutamine.“ Baumer möönab, et järgnev etapp võib lapse või noore motivatsioonile negatiivselt mõjuda, sest algab idee katsetamine ja lihvimine. „Ühel hetkel tekib küllastus, laps ütleb, et mul said mõtted otsa. Aga see ongi normaalne! Aeg-ajalt tuleb peatuda ja koguda mõtteid.“ Siinkohal hoiatab Baumer, et aju ei ole võimalik üle kavaldada. Aju vajab efektiivseks töötamiseks hapnikku ja suhkrut. „Aju kasutab suure osa keharessurssidest enda jaoks. Kui ajule ei anna hapnikku ja suhkrut, siis pikalt enam ei mõtle. Eriti on see loomingulise tegevusega, siis kastist välja ei mõtle.“ Selle väite on Baumer enda peal ära katsetanud. Kui n-ö mõte seisab ja lahendusi kuskil ei näe, tuleb minna värskesse õhku jalutama või võtta suhkruga kohvi või šokolaad.

Seega rõhutab Baumer veelkord, et aju ära väsimine ning küllastustunde tekkimine on leiutamise kui loomingulise protsessi normaalne osa, kuid lapsed-noored ei pruugi seda teada. Sestap on juhendaja roll oluline, et aidata neist tunnetest üle saada ja õigesti kanaliseerida. „Vahepeal tuleb palli mängida või muusikat kuulata või kas või üles-alla hüpata,“ märgib Baumer ja lisab naerdes, et 40 minutit järjepanu kohustuslikus korras leiutada on nüri ega too head tulemust. Sageli on sellise protsessi tulemuseks sarnased lahendused või lausa koopiad.

 

Autor: Sigrid Rajalo
Avaldatud: 20.09.2022
Foto autor: Erakogu